Helen Mirren portreteerib kuninganna Elizabethi

Millest siis filmi “The Queen” edu? Iseäranis arvestades asja-olu, et enne selle ekraanilejõudmist hoiatas kriitika, et kuna tegemist on linateosega, kus mängivad näitlejad, kes on tuntuks saanud portreteeritavate parodeerimisega (näiteks Michael Sheen, kes mängib filmis Tony Blairi), siis võib sellest oodata pigem midagi naerutavat kui mõtlemapanevat.

Film algab leiboristide valimisvõiduga üheksa aastat tagasi ning keskendub printsess Diana traagilisele surmale 31. augustil 1997. Täpsemalt sellele järgnenud dramaatilisele nädalale, mil karismaatiline peaminister pidas liigutava kõne “rahvaprintsessi” mälestuseks. Rahvamassid tõid leina Londoni tänavaile ja jäädvustasid selle Suurbritannia saatkondades avatud kaastunderaamatutesse üle kogu maailma. Monarhia populaarsus brittide hulgas langes kõigi aegade kõige madalamale tasemele.

Filmivaatajal on võimalus heita pilk seinte vahele, kust tänu raudsetele protokollireeglitele emotsioonid ja erakõnelused kunagi välja ei pääse. Helen Mirren elab kuninganna ossa sisse jäägitult ja usutavalt. Seda tänu Peter Morgani suurepärasele filmikäsikirjale: valdav enamik intiimseid dialooge on tema looming. Samas on filmis kasutatud väga palju teleuudistest pärit dokumentaalmaterjali.

Tegemist on portreega perekonnakriisist, kuninganna Elizabeth II ja tema lähedaste reageerimisest uudistele printsess Diana ootamatust surmast. Tol ajal ei olnud lahutatud Diana enam kuningliku perekonnaga protokolliliselt nii seotud, et see oleks nõudnud riiklikke matuseid.

Mure jäägu perekonda

Pealegi on kuningannat (ja kogu tema põlvkonda) kasvatatud austama põhimõtet, et isiklikku muret ja leina pole sünnis avalikult eksponeerida. Siit ka tema seisukoht, et Diana matus jäägu (Spencerite) perekonna eraasjaks. Kuninganna jääb perekonnaga ·otimaale, Balmorali vaikusse – lootuses, et prints Philipil on seekord õigus ning et rahva meeleolu muutub ja meedias puhuvad juba mõne päeva pärast hoopis uued tuuled.

Londonis arenevad aga asjad omasoodu. Inimesed, kes on lillede ja Dianale pühendatud mälestuskildudega blokeerinud nii Kensingtoni kui ka Buckinghami palee sissekäigu, tõlgendavad kuninganna käitumist kui ebainimlikku külmust ja andestamatut kaugenemist alamaist. Paleesid ümbritsev rahvameri muutub üha ähvardavamaks. Ning kui olukord on kontrolli alt väljumas, võtab kogenud monarh lõpuks kuulda vaid mõni kuu võimul olnud peaministrit Blairi, kes soovitab tal muret rahvaga jagada.

Filmi vaadates jääb tabamatuks, kumba Frears ikkagi eelistab: kas vanamoodsat kokkusurutud huultega inglaste maailma, moodsat uusleiborismiga seotud maailma, milles on väga suur tähtsus tunnetekarnevali eksponeerimisel, vanamoodsat tiitlitega suhtlemist nõudvat protokolli või “kutsuge mind lihtsalt Tonyks” stiili.

Neile, kes soovivad filmi poliitiliselt tõlgendada, annab Frears hea võimaluse. Peaministril, kelle populaarsus ületab teatud ajal isegi Churchilli oma ning kes tuleb areenile kui võimas moderniseerija, on küll võimalus lasta kuninglikul perekonnal ise end hävitada, ometi päästab ta monarhia kuristiku veerelt. Üheksa aastat hiljem on toetus monarhiale taastunud, ent peaministril enesel on käes rasked ajad.

Tony Blair (Michael Sheen) soovitab Elizabeth II-e (Helen Mirren) Diana surma leina rahvaga jagada.