Harry Potteri saaga lisaraamat „Bard Beedle’i lood” on fännikaup
J. K. Rowlingi minimuinasjuttude väärtus avaldub nende joone-alustes märkustes.
„Bard Beedle’i lood” on Harry Potteri saagale läinud jõulude puhul lisandunud ilustus. Raamat ise on viimast Potteri-raamatut lugenule tuttav – see on sama teos, mille Dumbledore Hermionele pärandas ning milles sisaldus paljutähenduslik muinasjutt kolmest surma võita soovinud vennast. Nüüd siis on Hermione köite ruunidest tavaliste inimeste keelde tõlkinud, lisanud sinna hiljem leitud Dumbledore’i märkmed ja J. K. Rowlingi illustratsioonid. Vähemalt sellise legendi on Rowling oma raamatu ümber pununud.
Kokku sisaldab „Bard Beedle’i lood” viit muinasjuttu, mille tegelased pole võlukunstiga hädas olevad lihtinimesed, vaid sedakorda võlukunstiga tuttavad tüübid. Esimene lugu kannab pealkirja „Võlur ja kargav kastrul” ning selles õpetab võlupada isekat noorvõlurit oma naabreid abistama. „Õiglase õnne allikast” selgub, et mõnikord pole võlukunsti vajagi, ning „Sortsi karvane süda” räägib Dorian Gray saatust meenutava loo kõrgist sortsist, kelle arvates teeb armastus inimesed jubedalt tobedaks.
Igatahes on lookesed primitiivsed ja mitte kuigi paeluvad. Neid on küll tobeda vägivalla ja kuiva absurdiga vürtsitatud, aga Monty Pythonist jääb asi ikka väga kaugele maha.
Kuiv huumor autorile lihtsalt ei sobi, kuid asja tasakaalustavad professor Dumbledore’i märkmed. Nendes avaldub Rowlingi mahlakus ja huumorimeel ning need lisavad suurvõlurile omase riukalikkusega Potteri-universumile hoogsalt sentimeetreid.
Potteri seitsmendas jaos määrava tähtsusega jutukogu toob tõsisele fännile ehk pool tunnikest rõõmu, ent jääb mugumaailma kirjandusteoste seas teisejärguliseks.
„Bard Beedle’i lood”
J. K. Rowling
Varrak
 |
  |
 |
