Harjumuse jõud

humanitaarüliõpilane Iga Lembit Petersoni lavastust “Harjumuse jõud” näinud inimese kohta tuleb umbes paar tuhat neid, kes kuulevad sellest ainult Eesti Päevalehe vahendusel. Keskendudes noorte ja vanade näitlejate ning Draamateatri ja Theatrumi vastandamisele tekib oht, et koos vanniveega uhame torust alla ka lapse. “Harjumuse jõud” räägib kõnelemisest ja kõneleb rääkimisest. Ja seda tehakse naljakalt, mida eesti teatris suurt ei kuule.

Kuigi tõlke kvaliteedi üle saab alati vaielda, olen seisukohal, et vähemalt teatud vaatajad leiavad Jaan Unduski tõlke olevat suurepärase ja filigraanse. See, mida näitlejad tekstile juurde annavad, on tõeline kõneuuendus.

“Harjumuse jõud” on nagu peegel, mis seatakse eesti keelt kõnelevate inimeste ette. Kas peegeldus on koomiline, traagiline või igav, see sõltub inimese eelnevatest kokkupuudetest keelega. Loomulikult võib harjumuse jõud osutuda nii suureks, et uus jääb märkamata.

Caribaldi lootis keelpilli harjutamise teraapilisse toimesse. Tal polnud võimalust sellist etendust näha. Teil on. Kui tahate naeruhoogude vahel pisaraid kuivatades kuulda, kuidas Üksküla kasutab kõnelemiseks keelpilli, tuleb etendust vaatama minna. Arvustuses sellest kõnelda ei saa.