Hämmingut, striptiisi ja naeru Baltoscandalilt

Kuulus itaalia eksperimentaalse teatri lavastaja Romeo Castellucci on väljendanud mõtet, et Euroopa teatripubliku ootused ei lase neil tavaliselt etendust vaadates lihtsalt asju tunda ja sestap ei olda ka eksperimenteerimisele nii avatud kui näiteks Ameerikas. Tema viimane hittlavastus „Hey Girl”, mis Baltoscandalil kolmapäeval ja neljapäeval etendus, on ka suuresti meeleolulavastus. Lavaruumi luuakse osavalt muusika, helitundlikkuse ja kujunditega. Vaataja tõmmatakse tumedatesse helidesse ja efektide virvarri. „Hey Girl” jälgib naise sündi ja teekonda läbi teismeea ja naiseks saamise, eeskujudeks ühelt poolt võitlusvaimuga Jeanne d’Arc ja teisalt ühiskonna poolt kammitsetud Shakespeare’i Julia.

Selles Castellucci medidatsioonis nai­seks olemise teemal on ängi, agressiivsust, aga ka armastust. Bussipeatuses seisnud teismelisi tüdrukuid silmanud ja sellest lavastuseks inspiratsiooni saanud Castellucci „Hey Girl” on itaallaslikult dramaatiline, lisaks pakutakse kontraste ja süngeid toone. Tähendustest laetud, efektne ja väga visuaalne lavastus garanteerib aga elamuse ja mõtlemisainet annab see 70 minutit väga palju. „Ma vihkan sümboleid,” ütleb (või õigemini sosistab) lavastuse tegelane, samal ajal kui tükk ise on sümbolitest tiine. Sest kogu kummastava loo juures, kuhu jagub nii vedela silikooni voolamist, peade mahavõtmist, mõõkade sähvimist ja lippude lehvimist, peksu ja orjapidamist, on Castellucci eesmärk ikkagi olnud portreteerida päris tavalist inimest. Selge see, et sellist teatrit siinmail väga tihti ei näe ning nii tugev ühe mõtte manifestatsioon mõjub võõrastavalt. Nagu ka liialt laetud kujundid, näiteks musta lippu lehvitav hõbedasse valatud naine või lipu põletamine. Kuid lavale loodud visuaalsete elementide ja helide maailm on kütkestav, klaasid purunevad ja Fra Angelico inglid räägivad laserkiirena peategelasega, terve etenduse aja voolab operatsioonilaualt roosat vedelat silikooni ning pimeduses on üks alasti hõbedane naine.

Fännikirjad näitlejale

Kuigi tähendusi on 70 minuti sisse ehk liigagi palju kuhjatud, on publiku meeleolu ja emotsioonid lavastajale peamine. Ning meeleolu pärast sellist lavastust on kindlasti elektriline, kummaline, hämmeldunud. Positiivses mõttes. Briti näitleja Ursula Martinez jätkas neljapäeval ja reedel Baltoscandalil umbes samal teemal, millega ta Rakveres kaheksa aastat tagasi oli – identiteet. Aga ka privaatsus. „My Stories Your Emails” esimesele osale, anekdootlikele jutukestele enda elust ja perekonnast paneb punkti lugu, kuidas tema punase taskurätikuga striptiisinumber internetti sattus ja ta huvitavaid fännikirju saama hakkas. Kui striptiisivideo põhjal hakati Martineze kohta tema iseloomu ja identiteeti puudutavaid järeldusi tegema, siis lavastuse teises osas on tal võimalik neile arvajatele tagasi teha.

Saabunud fännikirjad annavad Martinezele piisavalt inspiratsiooni pisikeste tegelaskujude loomiseks, kellele omistatud aktsendi, kõnepruugi ja olekuga need omapärased kirjakesed publikule ette loetakse ja need suurel ekraanil pildiga esindatud mehed justkui avalikult naerualusteks tehakse. Kuid naerda pole häbi kellelgi – naerda kõvasti, naerda palju ja naerda nii, et pisar tuleb silma. Martineze „My Stories Your Emails” tekitas Suurbritannias küsimusi eetika ja teiste inimeste privaatsuse austamise kohta. Kuid tegelikult ei mõnita Martinez kedagi, aga kontekst aitab meie peades luua terve plejaadi omadusi, mida konkreetsele pildile ja kirjakirjutajale omistada ning siis selle peale naerda. Martinez ise jääb selle juures siiraks ja väga loomulikuks, suhtleb publikuga, naerab südamest, kuigi kordi ja kordi ettekantav tekst on tal kirjalikult ees, et eri kohtades antud etendused üksteisest üleliia ei erineks ja lugu mitmekordse jutustamise käigus muunduma ei hakkaks.

Festival

Baltoscandal

•• 7.–10. juuli 2010 Rakveres Täna veel festivalil:

•• Cabaret Rhizome „Muki munad” Kolakambris (välja müüdud; Eesti)

•• Mette Ingvartsen „Evaporated Landscapes” (Belgia-Taani) suures saalis

•• Dood Paard „Answer Me” (Holland) Rahu hallis

•• Akhe Engineering Theatre „Faust. 2360 words” (Venemaa) väikeses saalis

•• Philippe Quesne & Vivarium Studio „Big Bang” (Prantsusmaa) 6. laval

•• Gerald Kurdian „This is the Hello Monster!” (Prantsusmaa) kultuurimajas

•• Festivaliklubis Bombillaz, Dice Rudy ja J.O.C.

•• www.baltoscandal.ee