George R. R. Martin: ilukirjandus võimaldab meil kõigil läbi elada tegelikust suuremat elu

Veet­sin suu­repä­ra­selt ae­ga, müüsin pal­ju raa­ma­tuid ja koh­tu­sin ar­vu­ka­te lu­ge­ja­te­ga. Te­gu oli märk­sa rah­va­roh­ke­ma üri­tu­se­ga kui ena­mik Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­de ul­mefän­ni­de kok­ku­tu­le­kuid, ku­na Finn­co­ni­le pääs on ta­su­ta. Et nad kor­ral­da­vad se­da koos ani­mafän­ni­de üri­tu­se Ani­me­co­ni­ga, vii­bis ko­hal ka um­bes viis tu­hat ani­ma­kostüümi­des­se riie­tu­nud viie­teis­taas­tast tüdru­kut. Kõik see oli vä­ga vei­der ja vah­va.

•• Millised autorid tõid teid poisipõlves ulme juurde?

Esi­me­ne ul­me­raa­mat, mi­da ma lu­ge­sin, oli Ro­bert Hein­lei­ni „Ha­ve Spa­ce Suit – Will Tra­ve­l”, mis kin­gi­ti mul­le um­bes ühek­sa aas­ta va­nu­ses. See oli algtõuge. Jät­ka­sin Hein­lei­ni teos­te­ga tut­vu­mist edas­pi­di­gi, nii et te­da võib ni­me­ta­da mu lem­mik­kir­ja­ni­kuks. Li­saks pi­da­sin vä­ga lu­gu ing­la­sest Eric Frank Rus­sel­list ja Jack Van­ce’ist, kes on ilm­selt pa­rim elu­so­lev ul­me­kir­ja­nik, sa­mu­ti 1950-nda­tel mi­tu raa­ma­tut aval­da­nud And­re Nor­to­nist.

•• Saan aru, et olite ka suur koomiksifänn.

Jah. Ko­gu­sin kõigi fir­ma­de too­de­tud koo­mik­seid, aga lap­se­na pae­lus mind enim Mar­ve­li fir­ma ja Stan Lee too­dang. „Fan­tas­tic Fou­ri” alg­ver­sioon, „S­pi­der­ma­n”, „Migh­ty Tho­r”, „I­ron Ma­n” ja nii eda­si – kol­me aas­ta jook­sul muu­tis see mees koo­mik­si­kuns­ti re­vo­lut­sioo­ni­li­selt.

•• Aga Tolkien?

Avas­ta­sin Tol­kie­ni te­ge­li­kult vei­di hil­jem kui ena­mik tei­si, aga loo­mu­li­kult mõju­tas ta mind pal­ju na­gu ko­gu ülejää­nud nüüdi­saeg­set fan­taa­sia­kir­jan­dust. Ko­gu žanr pä­ri­neb ju „Sõrmus­te isan­das­t” ja jääb mui­du­gi sel­le mo­nu­men­taal­se teo­se var­ju. Esi­mest kor­da lu­ge­sin se­da vist põhi­koo­lis. 1950-nda­tel oli see raa­mat Suurb­ri­tan­nias il­mu­nud, USA-sse jõud­sid need al­les 1960-nda­te al­gu­ses, mil üks väi­ke­kir­jas­ta­ja au­to­riõigus­tes lünga lei­dis ja teo­se tu­ru­le tõi. Kui see pi­raat­ver­sioon esi­mest kor­da mi­nu­ni jõudis, olin ja­lust ra­ba­tud. Esi­me­se ja tei­se osa il­mu­mi­se va­hel oli poo­leaas­ta­ne va­heaeg ja need olid mi­nu elu pi­ki­mad kuus kuud.

•• Kes on olulisimad elusolevad ulmeautorid?

Mai­ni­sin ju­ba Jack Van­ce’i, kes on aval­da­nud suu­repä­ra­seid teo­seid nii tea­dus­li­ku fan­tas­ti­ka kui ka fan­ta­sy alal. Just and­si­me koos Gard­ner Do­zoi­s’­ga väl­ja raa­ma­tu „Songs of the Dying Eart­h”, mis on Van­ce’i­le pühen­da­tud teos. Aga olu­li­se täht­su­se­ga raa­ma­tuid on kir­ju­ta­nud ka Ro­bin Hobb. Ning Ur­su­la K. Le­Guin on en­di­selt vä­ga olu­li­ne.

•• Teie põhiteos, praegu nelja-osaline „Jää ja tule laul” on mõjutatud eeskätt varasest Briti ajaloost?

Olen ideid saa­nud pal­ju­dest aja­loosünd­mus­test, kind­las­ti Roo­si­de sõjast, mil­le­le krii­ti­kud ena­mas­ti on vii­da­nud. Aga ka Sa­ja-aas­ta­ne sõda ja ris­tisõjad on mind ins­pi­ree­ri­nud.

•• Kas tegelaste ja paikade nimed, nagu Winterfell (Talitundru) või Storm’s End (Tormiotsa), tuleks tõlkida või pigem tõlkimata jätta?

Just rää­ki­sin sel­lest lõunasöö­gil oma tõlki­ja­ga. Mul ei ole vä­ga kind­lat ar­va­must, aga tean, et see küsi­mus te­ki­tab eri­meel­su­si. Esi­me­se Sak­sa väl­jaan­de pu­hul sak­sas­ta­ti ni­med ära, järg­mi­ne tõlki­ja mõis­tis sel­le ot­su­se kar­milt huk­ka. Jä­tan sihtrühma­le mõis­te­ta­va­te ni­me­de va­li­mi­se tõlki­ja­te mu­reks. Tõsi, mi­nu peas ek­sis­tee­ri­vad need ni­med ing­lis­keel­se­na, aga neil on ka konk­reet­ne tä­hen­dus, mit­te liht­salt hulk su­va­li­si sil­pe. Nii et ma saan mõle­mast sei­su­ko­hast aru.

•• Kogute ehk keskajaga seotud esemeid, mis teid mõtete kogumisel aitaksid?

Mul on üsna suur mi­nia­tuur­se­te, 55-mil­li­meet­ris­te män­gurüütli­te kol­lekt­sioon. Osa vär­vi­mi­sel on ka­su­ta­tud meist­ri­te abi, mõned vär­vi­sin ise ka. Ku­ju­ke­sed on pai­gu­ta­tud vas­ta­va­te­le sten­di­de­le, mõni val­lu­tab kind­lu­si, tei­sed osa­le­vad tur­nii­ri­del või kes­kaeg­se­tel pi­dus­tus­tel.

•• Kas „Jää ja tule laulu” põhjal valmivast arvutimängust on midagi uut teada?

Idee on veel lap­se­kin­ga­des, kont­sept­sioo­ni väl­jatöö­ta­mi­ne al­les käib. Prant­su­se fir­ma Cya­ni­de plaa­nib väl­ja an­da kaks eri män­gu, mil­lest üks oleks reaa­l-a­ja-st­ra­tee­gia ja tei­ne rol­limäng. Saan nen­de­ga ka­he nä­da­la pä­rast Mont­rea­lis kok­ku, siis pais­tab, ku­hu nad on jõud­nud. Nad võivad mult mui­du­gi nõu küsi­da ja mul on tea­tav ve­toõigus, aga ise ma loo kir­ju­ta­mi­sest osa ei võta. Kir­ju­tan prae­gu hoo­pis „Jää ja tu­le lau­lu” viien­dat osa ja ees oo­ta­vad kaks järg­mist. See on täis­ko­ha­ga töö. Kui ma hak­kak­sin ka män­gu­de kir­ju­ta­mi­se­ga te­ge­le­ma, ei jõuaks ma iial­gi lõpu­le.

•• Millal võiks ilmuda järgmine osa?

Ala­ti, kui ma püüan an­da min­git aja­list hin­nan­gut ega pea en­da sea­tud täh­ta­jast kin­ni, saa­vad kõik vi­ha­seks ja mind süüdis­ta­tak­se va­le­ta­mi­ses. Aga siis­ki, liht­salt hin­nan­gu kor­ras loo­dan sel­le lõpe­ta­da ok­toob­riks või nii. Kui ma sel­le­ga hak­ka­ma saan, siis võib raa­mat Suurb­ri­tan­nias il­mu­da ju­ba veeb­rua­ris 2010. Bri­ti kir­jas­ta­ja­tel on ala­ti kii­re, USA-s il­mub see ilm­selt hil­jem.

Ei saa öel­da, et ma po­leks raa­ma­tu­ga rän­ka vae­va näi­nud, nii on ta võtnud ka­van­da­tust olu­li­selt kauem ae­ga. Olek­sin pi­da­nud lõpe­ta­ma ju­ba kaks aas­tat ta­ga­si. Aga tu­li pe­riood, kus kip­pu­sin li­saks sel­le­le, et ma mi­da­gi ei kir­ju­ta­nud, ju­ba kät­tevõide­tud maad kao­ta­ma. Lu­ge­sin val­mi­nud teks­ti üle ja leid­sin, et see pol­nud pii­sa­valt hea, tu­li ümber kir­ju­ta­da. Aga vii­ma­se ka­he kuu jook­sul olen tub­lis­ti edu­sam­me tei­nud.

Kui ma prae­gu­selt Soo­me-Ees­ti rei­silt ta­ga­si jõuan, jät­kan as­ja. Loo­da­me, et sep­temb­ris või ok­toob­ris saab teos val­mis.

•• Sündisite enne videomängu-ajastut. Aga kas te AD&D-d mängisite?

Ei. Mul­le rol­limän­gud meel­di­vad, alus­ta­sin nen­de­ga 1980-nda­te al­gu­ses Al­bu­quer­que’is koos rühma kir­ja­ni­kest sõpra­de­ga, ku­hu kuu­lu­sid näi­teks Oli­ver Snodg­rass, John Wil­liams ja Ro­ger Zelazny. Aga me ei män­gi­nud AD&D-d, vaid tei­si män­ge, na­gu „Mor­row Pro­jec­ti”, „Call of Ct­hul­hu­d” ja eeskätt su­per­kan­ge­las­te­ga rol­limän­gu „Su­per­worl­di”. Sel­lest sündis hil­jem mi­nu toi­me­ta­tud raa­ma­tu­sa­ri „Wild Car­d”, mis on vä­ga pi­kaa­ja­li­ne, eri au­to­ri­te koostöös val­miv pro­jekt, mil­le 20. osa peaks il­mu­ma det­semb­ris.

•• Aga reaalsete läbielamistega seotud hobid, nagu mõõgavõitlus või ratsasõit?

Mit­med mu kir­ja­ni­kest sõbrad te­ge­le­vad sel­lis­te as­ja­de­ga. Ii­ri­maal tean pal­ju­sid ini­me­si, kes osa­le­vad kes­ka­ja la­hin­gu­te taas-e­lus­ta­mi­ses ja ar­mas­ta­vad üks­teist mõõka­de­ga ta­gu­da. Aga kar­dan, et mu en­da hu­vid on roh­kem is­tu­va ise­loo­mu­ga. Ma küll loen ja kir­ju­tan sel­lis­test as­ja­dest, aga nen­de­ga te­ge­le­mi­seks po­le mul ae­ga.

•• Mis on ulme funktsioon?

Sa­ma häs­ti võiks küsi­da, mis on ko­gu ilu­kir­jan­du­se funkt­sioon. Te­ge­li­kult olen sel tee­mal kir­ju­ta­nud ühe kõne, mi­da olen tei­ne­kord aka­dee­mi­lis­tel kon­ve­rent­si­del esit­le­nud. Aga sel­li­ne vas­tus kes­taks um­bes tun­ni ja se­da te vist ei ta­haks.

Ar­van, et ilu­kir­jan­dus tee­nib mit­meid funkt­sioo­ne, mil­lest üks on kind­las­ti mee­le­la­hu­tus. Aga ka lu­ge­ja ha­ri­mi­ne ja ini­me­se süda­mes toi­mu­va val­gus­ta­mi­ne. Na­gu Faulk­ner oma No­be­li-pree­mia kät­te­saa­mi­sel üt-les: ai­nu­ke asi, mil­lest ta­sub kir­ju­ta­da, on inimsüda ja sel­le si­se­konf­lik­tid.

Ma ei ar­va tin­gi­ma­ta, et ilu­kir­jan­dus on pa­rim va­hend idee­de eda­siand­mi­seks, na­gu osad ul­me­kir­ja­ni­kud väi­da­vad. Do­ku­men­taal­kir­jan­dus so­bib sel­leks te­ge­li­kult märk­sa pa­re­mi­ni. Aga ilu­kir­jan­dus on vä­ga hea asen­dus­ko­ge­mu­se and­ja, pak­ku­des mei­le kõigi­le võima­lust ela­da lä­bi te­ge­li­kust suu­re­maid elu­sid, pan­na en­nast teis­te ini­mes­te nah­ka ja saa­da ko­ge­mu­si, mis on ehk in­ten­siiv­se­mad kui pä­ri­se­lus.

•• Kas ajaloost või tänapäevast leiab mõne eriti inspireeriva tegelaskuju, olgu siis sõjapealiku või muu seikleja?

Os­kak­sin ni­me­ta­da mit­meid sõja­pea­lik­ke, aga ma ei pea neid tin­gi­ma­ta ins­pi­ree­ri­va­teks ku­ju­deks. Aga kind­las­ti olen tut­tav sel­lis­te ku­ju­de­ga na­gu Alek­san­der Suur, Ju­lius Cae­sar, Au­gus­tus ja üld­se ko­gu Roo­ma im­pee­riu­mi lu­gu, olen suur Roo­ma aja­loo aus­ta­ja. Ning kes­kaeg­sed te­ge­la­sed, na­gu Ric­hard Lõvisüda, Ed­ward IV, Püha Louis, Fried­rich Bar­ba­ros­sa... Aja­lu­gu on sel­li­seid era­kord­seid, n-ö elust suu­re­maid te­ge­la­si täis.

Kar­dan, et Ees­tist ei os­ka ma ühte­gi ni­me­ta­da, Ühend­rii­ki­des teie aja­lu­gu eri­ti ei õpe­ta­ta, kuid olen kin­del, et teil­gi on sel­li­seid ni­me­si­d…

•• Kas peate te end patsifistiks?

Ma po­le kin­del, kas saan se­da nii kind­lalt väi­ta. Viet­na­mi sõja ajal olin küll sõjav­äe­tee­nis­tu­sest keel­du­ja­te seas, ku­na ma pi­da­sin se­da sõda nii eba­sea­dus­li­kuks kui ka eba­mo­raal­seks. Nii et lä­bi­sin sõjav­äes tee­ni­mi­se ase­mel ka­heaas­ta­se al­ter­na­tiiv­tee­nis­tu­se.

•• Aga sõda tõmbab teid kui kirjanikku ikkagi ligi?

Ar­van, et see on olu­li­ne tee­ma. Vaa­da­ke, kui pal­ju on meil neid ini­ma­ja­loo jook­sul ol­nud. Il­ma sõda­de­ta ae­ga ei pais­ta ku­sa­gilt tu­le­mas. Ja tõsi, sõda on tões­ti veid­ralt li­gitõmbav.

Kui­gi ma ise Viet­na­mis ei tee­ni­nud, oli mul sõpru, kes seal käi­sid. Rää­ki­sin nen­de­ga seal ko­ge­tust, kui nad ko­ju jõud­sid. Ühe ve­te­ra­ni sõnul ei tun­du­nud tal­le USA-sse ta­ga­si tul­les enam mis­ki küllalt reaal­ne. Elu ei ol­nud pii­sa­valt in­ten­siiv­ne, ta oo­tas pi­de­valt mõnda rünna­kut või las­ku, aga se­da ei tul­nud. Surm ei luu­ra­nud pi­de­valt ümber nur­ga ja seetõttu ei tun­du­nud elu enam nii olu­li­ne. See tä­he­le­pa­nek on mul sel­lest ajast saa­dik mä­lus püsi­nud.

Sõda on hir­mus asi, aga eri­ti just an­tiik­sed või ka kes­kaeg­sed au­to­rid rää­gi­vad ik­ka­gi sel­le­ga kaas­ne­vast ausä­rast. Ma ar­van, et õudus ja ausä­ra ek­sis­tee­ri­vad sõja­tand­ril kä­sik­äes ja see muu­dab­ki sõja kir­ja­ni­ke jaoks nii li­gitõmba­vaks.

Kirjanik

George R. R. Martin

•• Täisnimega George Raymond Richard Martin, tuntud ka kui GRRM

•• Sündinud 20. septembril 1948 USA-s New Jerseys

•• Ulmekirjandusse tuli Martin 1970-ndate alguses, esialgu ta lühijutud läbi ei löönud.

•• Esimene romaan „Dying of the Light” ilmus 1977.

•• Ülemaailmse tuntuse tõi 1991 alustatud ja 1996 ilmuma hakanud saaga „Jää ja tule laul”, mida on ainuüksi USA-s müüdud üle 2,2 miljoni eksemplari.

•• Seitsmeosaliseks kavandatud sarjast valmib Martinil sügisel viies.

•• Raamatu kaks esimest osa on neljaks raamatuks jagatuna ilmunud ka eesti keeles, esimene 2006 ja seni viimane „Kuningate heitlus 2” eelmisel nädalal.

•• Muinasjutulises maailmas toimuva „Jää ja tule laulu” ainetel on valminud mitu laua- ja rollimängu ning USA kanal HBO on ostnud õiguse teha sellest telesari.

•• Kirjanik on tuntuks saanud ka oma sõbraliku suhtumisega fännidesse.

•• Martini blogi:

http://grrm.livejournal.com