George Martin paneb vampiirid aurulaevaga Mississippile sõitma
Pahaendelise nimega aurik ja selle värvikas meeskond sobiksid hästi ka mõnesse Jack Londoni mehisesse seiklusromaani – ainult et kasutatavad toonid on veelgi süngemad.
Teose vastandpaari, Joshua Yorki ja Damon Juliani võib nimetada vampiirideks, ehkki nad ise sellest nimetusest kuigi vaimustatud ei ole. Hea hingega Joshua ja kiskjaliku Damoni kaalukeelena esindab inimesi tüüakas kapten Abner Marsh.
Nagu Martinile tavaks, on kuri siin üheselt äratuntav, headuse piirid kipuvad aga ähmastuma. Nii ei tunne Joshua oma sadade ohvrite pärast ülemäärast süümepiina, sest roimadele sundis teda loomus ning valiku puudumisel ei saa heast ja kurjast rääkida. Üdini sümpaatne Marsh suhtub orjapidamisse algul neutraalselt, ent revideerib pärast vampiiride tundmaõppimist oma vaateid ja muutub kindlaks Põhja poolehoidjaks.
Martin on meil seni olnud tuntud peamiselt kui „Jää ja tule laulu” autor. See, et „Fevre’i unelm” jõudis eesti keelde enne tema kuulsat „Windhavenit”, pole üllatav – vereimejad on praegu kuum kaup ja nn aurupunk pole massidesse jõudnud. „Videviku” fännid hoidku muidugi eemale, sest siinsed vampiirid ei ole sädelevad sekspommid, vaid hoolimatud tapamasinad.
George R. R. Martin
Fevre’i unelm
Varrak 2009
