FS: Jürgen Rooste ilu paberil ja plaadil
“Ilusaks inimeseks” – see on Jürgen Rooste verivärske, ent sugugi mitte pelgalt järjekordne luulekogu. Kas või sellepärast, et seekord luulekogu sisaldab lisaks luuleraamatule ka luuleplaati. Neist esimeses tekste 13, teisel lugusid 14. Kolmteist luuletust – seda oleks tavapärase luulekogu jaoks justkui vähe, seevastu 51 ja enamgi minutit on täitsa korralik heliplaadi kestusaeg.
Sellegipoolest ei jää raamat plaadi varju. Luuletused, mis meile nende kaante vahelt ajju tulistatakse, on peaaegu eranditult väga head. Ja nagu nad Roostel ikka on olnud – julged ja ekspressiivsed, kohati väga vaimukad, kirjeldades sugestiivselt nii Taanilinna tänavaid kui ka spermapõlemismootoril töötavat avarat poeedihinge. Sekka nukrust ja mõtisklusi. Muu hulgas luuletus “...milleks on vaja luulet”, mis lööb nagu nuiaga. Tõesti, milleks? Ei ole poeesiast purunenud perekondade ega lõhki käristatud hingede kokkulappijat. Võiks arvata, et nii veenev tõekuulutus pärsib viimsegi tahte järgmist luulerida paberile panna. Näiteks minul, kes ma seda luuletust ikka ja jälle olen imetlenud, tundes sealjuures, et paremini selle asja kohta enam öelda ei saa. Aga ei, miskipärast tundsin seda väikest, aga võimsat raamatut lugedes taas kord kurbust, et mul paar nädalat tagasi jäi üks pikk (küllap Jürgeni omadega üldse mitte võrreldav) luuletus kirja panemata. Vähemalt julgust jätkata seda veidrat tegevust, mida luuletamiseks kutsutakse – vähemalt seda me healt luulelt saame. Aga muidugi ei rahulda selline vastus luuletajat, kes näeb ja elab elu, mitte kirjandust.
Kes on sattunud mõnele üritusele, kus esineb Jürgen Rooste, teab, mida kõike võib seal kuulda. Kellel seda juhust pole olnud, saavad nüüd lõpuks ometi teada, millest nad seni on ilma jäänud. Selle koha peal, kus mõnel õnnelikul on muusikaline kuulmine, asub Jürgenil midagi sootuks põnevamat. Ja seda huvitavat omadust ta kasutada oskab, kõnelemata ta sõpradest Marko Martinsonist ja Janno Pokist, kes suudavad selle oma professionaalse pillimänguoskusega toredaks tervikuks liita. Nii et isegi mina, kes ma olen muusika ja kõikvõimalike muude helide suhtes haiglaselt noriv, ei tundnud end häiritult, nagu tihti sarnaste ettevõtmiste puhul, vaid vastupidi – lausa nautisin.
Hea luule, head fotod
Kord nagu laulu (kui “Laurat” esitaks Jaagup Kreem, küll vallutaks see tuhandeid noori südameid), kord nagu luulet, kord nagu... midagi muud – “Õõv õdak” tuletas armsalt meelde Urmas Kibuspuu esitatud Jaan Tatika laulu unustamatust telelavastusest “Kuulsuse narrid” (“Kurat... noh, mis me räägime... kohe kergem hakkas mul”). Tõsi, kümneminutilist “Inglit” kuulates hakkas mul iga kord siiski igav. Võib-olla minu viga, maitse asi, võib-olla tulenes see aga autori ülekeevast energiast, mis oli eelhäälestuse teisele lainele kruttinud. Võib-olla tulnuks siia liita ka videosalvestus.
Õigupoolest peaksimegi selle teose kui terviku õnnestumise eest tänu võlgnema ka neile, kes ühel või teisel moel on Jürgen Rooste nimelisele loodusjõule lisanud oma oskused teistest loomevaldkondadest. Vaadake neid väga häid Piia Ruberi fotosid, mis sobivad Jürgeni tekstide vahele nagu rusikas silmaauku! Surun maha kange kiusatuse kirjeldada neist juba esimest, aga ei saa jääda lõpuni kindlameelseks ning räägin siinkohal pildist, kus fotokunstniku silm on tabanud välismaa linna (Praha?) tänaval põlvitava kerjuse ja lagunevate treppide taustal sildi kirjaga “UNISTAV a.s.”. Tõesti, kogu oma möirgamise, kiimlemise ja ühiskonna sajatamise taga on ka Rooste üks suur unistaja, igavene armunu ja bittersweet romantik. Aga ta on sealjuures nii ehe – selline ta ju ongi –, et see ei häiri ka küünilist kirjanduskriitikut.
“Ilusaks inimeseks” – see kena kaust igavikuarhiivist – on kohustuslik kõigile, kes armastavad Jürgen Rooste luulet või kavatsevad lähemal ajal poetada tarku sõnu eesti kaasaegsest kirjandusest. Sest senised Rooste luulekogud, vaid raamatuist koosnevad, andsid pildi ainult ühest tahust Taanilinna metsiku mehe tegemistest.
