Fred Jüssi “Jäälõhkuja” ja Sven Zaceki “Värvide lend” ravivad argirutiini
Kaks loodusest loodud raamatut – teemalt nii sarnased ja olemuselt ometi erinevad.
Jäälõhkuja” alguses kõnnib ülitundlike tajumismeeltega Jüssi rahulike sammudega läbi nelja aastaaja, omi radu pidi, silmad, kõrvad, suu ja nina lahti. Nuusutab igale aastaajale omaseid lõhnu, vaatab valgushelke, kuulab kõikvõimalikke helisid ega ütle ära ka näiteks vahtramahla maitsmisest. Seljataha jäävad rabad, meri, metsad, ojad ja heinamaad koos kõige elavaga. Raamatu teine pool aga pajatab lihtsatest ja ilusatest taimeriigi saadikutest. Oluline roll on pilte saatval kirjeldava, mõtliku ning Jüssile omase filosoofilise alatooniga tekstil.
Zaceki “Värvide lend” lööb seevastu unikaalsete fotodega, mille kangelasteks on linnud. Meisterlike fotode küllus rabab kaadrite värvide, selguse ja dünaamilisusega. Kuidas mustviiresed suudlevad? Milline on tuttpüttide armumäng? Kuidas hallpõsk-pütt pesal istudes sääse järele ampsab? Kui punane on päikesehelk sarvikpüti silmades? Mismoodi händkakk varbaid sügab? Zacek on osanud tabada detaile ning hetki. See on loodusfotogurmaanidele samasugune õnnistus nagu tema eelmine raamat, “Kohtumisi metsloomadega”.
Nii “Jäälõhkuja” kui ka “Värvide lend” toimivad loodushuviliste hingede puhul väga tõhusa ravimina argirutiini vaevuste vastu, sest mõlemasse sukeldudes tuleb loodus otse tuppa.
“Jäälõhkuja”
Fred Jüssi
Petrone Print
“Värvide lend”
Sven Zacek
Varrak
 |
  |
 |
