Fotograaf Sven Začeki kannatlikkuse kool
Sven Začek
Kõik sai alguse sääskedest. Sven Začek oli siis 22-aastane ja just need tüütud vereimejad olid tema esimese loodusfoto tegelasteks. Kuid oma edukaima, National Geographicu vahendusel 60 miljoni lugejani jõudnud fotoseeria on ta teinud märksa suurematest tiivulistest – händkakkudest. Kolmeaastase järjekindla sõpruse sobitamise kulminatsiooniks said 2008. aasta maikuus kaku kodu lähedal veedetud õhtud. Kurb on tõdeda, et praegu ei oleks sellest kakust enam võimalik neid pilte teha: inimese ja linnu vahelise usalduse purustas kakupesa lähedal toimunud metsaraie.
Kuid Začeki peidikus istumise rekord kuulub jäälindude tabamisele: nädal aega järjest, iga päev vähemalt 13 tundi.
„Tal on tihtipeale peas pilt olemas enne pildistamist ning selle nimel on ta valmis väga palju aega kulutama ja ebamugavust taluma,” ütleb loodusfotograaf Jaak Põder.
Kuigi fotograafia areng on viimasel kümnendil tõtanud tohutu hooga üha rohkemate pikslite ja targemate kaamerate poole, usub Začek, et tegelikult ei ole see fotograafia taset massides oluliselt tõstnud.
„Minu arvates teeb algaja samasuguse pildi nii 200-eurose kompaktkaamera kui ka 6000-eurose peegelkaameraga. Mõlemad kaamerad on sama „lollid”, mis puudutab õiget valgustust,” sõnab ta.
Začek usub, et kõik algab õigest valgusest. Seda tuleb otsida ja oodata nagu mõnd haruldast looma. Začeki tundliku silma jaoks on kõige erilisemad hämarad, õrna sinaka või punaka varjundiga valgused.
Profifotograaf on nagu rallimees, kes ei kasuta automaatkäigukasti. Parima tulemuse saab ikka vaid ise olukorda kontrollides. Začek usub, et Eestis on arvestatavaid loodusfotograafe umbes tosina jagu. Kui hobipiltnik tabab aasta jooksul üks-kaks põnevat hetke, siis pidevalt asjaga tegeleva piltniku vastav skoor on kümnetes. Vahe on pühendumises. Näiteks National Geographicu kaheksapildilise händkaku seeria jaoks tegi Začek kokku 30 000 – 40 000 fotot.
Kuid hoolimata pühendumisest ja rahvusvahelisest edust kinnitab Začek, et loodusfotograafiaga Eestis ära ei ela. Kõikvõimalikud muud väljakutsed – pulmade pildistamistest kuni koolituste korraldamiseni – on aidanud vee peal püsida.
Začek on nimetanud loodusehuvi põhjustajaks oma jahimehest äia, kellega koos hakkas ta jahil käima. Peagi vahetasid filmirullid padrunid välja. Kuid ka pildistamine on omamoodi jahipidamine. Ent kui jahimehel piisab looma leidmisest ja surmamisest, et õhtul pidusöök laual oleks, siis fotograaf peab pääsema loomale palju lähemale ja pärast õnnestunud ülesvõtet tuleb see ka maha müüa. Kolleegist sõber Margus Muts usub, et jahimehe kogemus on tulnud vaid kasuks ja teinud Začeki just kiiresti liikuvate objektide pildistamise meistriks.
Elu ja surma hämar piir
Looduse jälgimine on aidanud Začekil mõtestada ka elu ja surma hämarat piiri. Tugevamad, osavamad ja õnnelikumad jäävad ellu ning ülejäänud surevad, selleks et teised saaksid elada. Inimeste soov aidata ka neid, kellel pole mingit võimalust täisväärtuslikult funktsioneerida, on viinud Začeki mõttele, et selline aitamine võib olla ka omamoodi ebainimlik. „Kõik taandub ju piiratud ressurssidele ja kui vangidele ehitatakse paarsada miljonit maksev vangla, siis tähendab, et õpetajate palgad ja pensionid lähiajal ei tõuse. Selles mõttes on loomariik ausam.”
See tohutu aeg, mille Začek on pühendanud lihtsalt loomade jälgimisele, on kasvatanud märgatavalt tema empaatiavõimet loomade suhtes. Tal ei ole keeruline ära arvata, kuidas nad millelegi reageerivad või millise sammu kohe astuvad. Kuid viimasel ajal on sellesse arusaamisse segunenud ka üksjagu kurbust: inimene jääb metsiku looma jaoks ikka vaenlaseks. Paraku ei luba loomariigi ellujäämisreeglid eraldada jahimeest fotograafist. Nii ongi ainuke viis loomadele lähedale saada enese võimalikult nähtamatuks võlumine. Ja kui loom avastab, et kahejalgne võõrkeha on imbunud tema riiki, ei ole muud teha kui võimalikult kiiresti pageda. Kuid õnnelikuks teeb tunne, et ehk on enne paanilist kohtumist saanud piilur oma kaamerasse mõne kaadri, mida inimsilm võib-olla kunagi varem näinud ei ole.
Päikesetõusust loojanguni
Kuna tänavu pole lämmatavat kuumust olnud, on Začek saanud looduses liikuda mõnusalt ja üleliia higistamata. Loodusfotograaf ei jaluta Nipernaadi kombel mööda põlluvaheteid, vaid sumpab tohutu hunniku kaasavaraga (peale kaamera ka teleobjektiiv, statiiv, magamiskott, varjetelk, söök, magamisalus ja palju muud) kõige ekstreemsemates oludes.
Sõber Jaak Põder meenutab koos veedetud aega sarvikpüti seltsis, enamasti rinnuni vees ja trotsides ilmadraamasid. Seal, kus iga teine fotograaf asjad kokku pakiks, jääb Začek edasi pildistama. Teine sõber Margus Muts kinnitab: „Sven on see, kes hommikul esimesena ärkab ja fotoaparaadi haarab, et mitte maha magada esimesi kiiri. Või siis viimasena puu otsast alla tuleb.”
Mida tugevam on sadu, tuisk või tuul, seda kindlam võib olla, et Začek ei istu kodus. Ideaalse päeva valem on tema jaoks lihtne: tuleb ära näha nii päikesetõus kui ka -loojang.Kes ta on?Sven Začek
sündinud 1980 Valgas
Töö
••Loodusfotograaf, loodusfotoajakirja Lofo ja veebiportaali looduspilt.ee üks eestvedajatest.
Haridus
••Ta on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis tootmistehnikat ja Tartu Ülikoolis majanduse modelleerimist.
Tunnustus
••Začek on kolmas eestlane Remo Savisaare ja Priit Vesilinnu kõrval, kelle fotod on pääsenud National Geographicusse.
••Ta on kirjutanud ja fotodega illustreerinud üle saja loodus- ja fototeemalise artikli ning andnud välja kolm raamatut.
••On võitnud kümneid auhindu loodusfotode võistlustelt üle maailma.
••Vaata lisaks: www.zacekfoto.ee
