Foto ja sõna kokkumäng
Fotokeldris Lee on seni ikka vaid fotoga tegemist olnud, nüüdsel näitusel aga eksponeeritakse kõrvuti päevapildiga ka luuletusi.
Selle ainsa lausega ju võikski näitusest kõnelemisel piirduda, kui sõna ja pildi sümbioos ei ärataks mitmeid mõtteid fotograafia piiride ning väljendusvõimaluste laiendamisest. Ei saa öelda, et tegu oleks meie fotoloomes täiesti uue nähtusega (on meiegi autorid komponeerinud terveid näitusi fotost ja luulest), kuid säärasel pilti ja teksti võrdsustaval moel, kui teevad seda näituse "üks ajahetk" autorid, pole meil tõepoolest esinenud.
Kõnealuse näituse autoreiks on soome vabakutseline fotomees Raimo Virtanen ning sulerüütel Matti Lahdenperä. 1994. aastal kokku pandud ning nüüdseks seal maal päris mitmes linnas eksponeeritud näitus polnud meeste esimene koostöö: juba 1991. aastal ilmus nende ühisraamat "Yö etsii vankilaa", mille teemaks vanglaelu ning mis koosnes fotodest ning luuletustest.
Linnavaated, metsarajad, portreed
Lees eksponeeritavail fotodel ja luulel pole mingit seost kinnipidamisasutustega, piltidel on jäädvustatud looduse- ja linnavaateid, metsaradu ja portreid, meie elukeskkonnast pärinevaid esemeid. Kui paljalt fotosid vaadates võiks kritiseerida näituse laialivalguvust, püüet pakkuda ilmselt õnnestunumaid, kuid üksteisega mitte eriti haakuvaid pilte ja vormistusi (linnateemalised montaazhifotod kõrvuti loodusdetailidega, metallist ahjuuksed, millesse osa fotosid on paigutatud, kõrvu nostalgiliste puidust pildiraamidega), siis foto koosesitamine luulega tasandab kõik probleemid. Tekib koguni küsimus: kumb on tähtsam, kas tekst või pilt?
Ettekavatsetult esitavad autorid nii foto kui luule täiesti võrdseina, paigutades mõlemad eraldi raamidesse ning klaasi alla. Ning just luuletused on need, mis annavad näitusele ühisnimetaja, mis viitavad autorite filosoofilisele lähenemisele inimelule, meie eksistentsile. Kui tavapärastest ühe- või kahesõnalistest pildiallkirjadest ammutab vaataja paremal juhul vaid nokaotsatäie lisainfot, siis Lahdenperä tekstid pretendeerivad hoopis enamale: uue kvaliteedi tekitamisele. Nagu kaks kõrvutiasetsevat pilti loovad uue terviku, loovad seda ka koosesitatavad tekst ja foto.
Vaataja mänguvabadus
Muidugi on vaatajal valikuvõimalus, kas pakutavat mängu kaasa teha või mitte, kuid asjast veidigi huvitunud indiviidile võib näitusele kulutatud aeg mängurõõmugi pakkuda. Kas ühtib tema arvamus sellega, mida pakuvad Virtanen ja Lahdenperä? Kas tekivad tal luulet ja fotot koos nautides samad mõtteseosed kui autoreil? Või hakkavad tema mõtted jooksma oma rada ning mõnegi luuletuse sätiks ta hoopis teise foto alla? Ning ega autorid varjagi, et ka nemad on oma töö eraldi teinud ning luule ja fotod alles näituse kokkupanekul kokku sobitanud. Just nii, nagu nemad seda õigeks pidasid.
Selguse mõttes peab lisama, et kõik tekstid on esitatud paralleelselt soome ja eesti keeles, nii et mõistmisraskusi ei teki kellelgi (jätkem tähelepanuta see, kui asjatundlikult need tõlked tehtud on).
PEETER TOOMING
 |
  |
 |
