Forellipüük Ameerikas nagu Alice Imedemaal
##Tegemist on fragmentaariumiga, mis paneb mõistuse jüngrid kindlasti kukalt kratsima – mida see kõik siis tähendab? Kuid kirjanduse tõde ei pea kattuma elutõega, sestap võiks loobuda kandva tõlgenduse otsimisest ja nautida Brautigani jutu voolamist. Hea kirjandus on nagu minategelane Brautigani teises kultusromaanis “Arbuusisuhkrus”: “ mina kuulun nende perre, kellel ei ole õiget nime. Minu nimi sõltub teist. Kutsuge mind selleks, mis teil parajasti meeles mõlgub.”
“Forellipüük Ameerikas” ja “Arbuusisuhkrus” on paljuski sarnased. Mõlemad on ühe põhikujundi ehk kinnismotiivi raamatud, “Forellipüük ” ehk isegi enam.
Brautigani meetod on lihtne, ta vaatleb maailma läbi ühe kujundi-luubi, antud juhul on selleks forellipüük. Kusjuures tegu pole pelgalt kalamehe-mõtisklustega, valitud kujund domineerib kogu reaalsuse üle. Nõn-da saavad teose tegelased ja sündmused endale nime forellipüügi kaudu, isegi kui neil faktiliselt antud toiminguga mingit pistmist pole (invaliidist Forellipüük Ameerikas Könn, lk 73; Forellipüük Ameerikas rahumarss, lk 149 jne). Kõik on kokku forellipüük, ekslemine ühe oja juurest teise juurde. Ses suhtes erineb kõnealune teos “Arbuusisuhkrust”, mis on ühe paiga lugu.
Sarnasus Lewis Carrolliga
Raamatu algul kirjeldab autor oma ebaõnnestunud kalastusretki. Tekib mulje, et tegemist on ihaleva mõtisklusega, mille käigus kala ei saadagi, kuid nii see pole, leheküljel 37 saab minategelane kätte esimese forelli. Kuid veelgi varem juhtub palju imelist – kosed muutuvad treppideks, minategelane peab inimesi forelliojadeks, forellipüügist saab aga sujuvalt tegelane: Forellipüük Ameerikas (lk 28). Edaspidi näeme nii kirjavahetust kui vestlusi Forellipüügiga. Igavesti äparduva kalamehe arhetüüp realiseerub siiski ühes kõrvaltegelases (lk 128).
Brautiganil on üks väga meeldiv omadus: kunagi pole võimalik ära aimata, millega ta meid järgmiseks üllatab. Realistlikud olupildid vahelduvad müstiliste välgatustega, sisse põimitakse üüratud puändid, näiteks: “Indianas on suurima kino kavas kogu aeg üks üheosaline, üks kaheosaline ja üks igavesti kestev film” (lk 31).
Kogu aeg on tunne nagu Alice’il Imedemaal, Brautiganil on jutustamisstiili poolest palju ühist Lewis Carrolliga. Kõik on võimalik, keegi ei imesta millegi üle, näiteks tundub minategelase jaoks täiesti loomulikuna tõik, et forelliojasid müüakse jupi kaupa riiulitele laotuna vana-kraamipoes (lk 154).
Rahumeelse kulgemise dominant asetab Brautigani biitkirjanduse kaanonisse, kuid samas tõstab pöörane fantaasia ta sealt erandlikuna esile.
Humoorika neutraalsusega, kuid samas empaatiaga kirjeldab Brautigan ka vaesust ja viletsust, mida Ameerikas ikka ette tuleb. Seega tuleb olla ülimalt ettevaatlik Brautigani teoste koormamisel sotsiaalse sõnumiga. Brautiganis on salapära, ta pole üheselt humanistlik nagu Vonnegut.
Teos kubiseb spetsiifilistest vihjetest Ameerika tegelikkuse kohta. Tuleb kiita tõlkijat Atko Remmelit, kes on varustanud raamatu kommentaaridega, muidu läinuks paljud naljad kaotsi. Loodame, et eesti lugeja oskab absurdimaigulist Brautigani vääriliselt hinnata, ning tema kolmas eesti keelde tõlgitud romaan (lisaks “Arbuusisuhkrule” ja “Abordile”) ei jää viimaseks. Ajal, mil olme meid kahe jalaga vastu maad rõhub, on väga kosutav lugeda autorit, kelle jaoks Ameerika on sageli ainult koht meie mõtetes (lk 113).
