Fine 5 Tantsuteatri “Just” – just selline on elu

Kui tibusid loetakse sügisel, siis tantsumaailmas kipub just kevad, eriti hiliskevad olema toimekas ülevaateaeg ja nii on ka tänavu, kirjutab tantsu-uurija Heili Einasto. Sellesse toimekasse aega mahtus ka Fine 5 Tantsuteatri esietendus “Just”, mille lavastas Matteo Moles Belgiast.

Fine 5 Tantsuteater Tiina Olleski ja René Nõmmiku isikus on korduvalt kinnitanud, et trupp tegeleb liikumisega ja selle kvaliteetidega ning vastandab end sel moel paljudele teistele eesti tantsuloojatele, kelle eelistused on mujal. Liikumine ei eita sügavat mõtet, vaimsust ega intellektuaalseid mänge, kuid soovib neid teostada eelkõige keha ja kineetiliste kujundite kaudu.

Nimetatud liini kannab ka Molese “Just”, milles argielulised hetked (nagu nähtamatu peegli ees riietumine) ja meeleolud (kiindumus, seksuaalne kirg, omavahel võistlemine) on kokku sõlmitud ning lahti harutatud dünaamilise hooga: tantsijad viskuvad maha, et tõusta ja sirutuda läbi ruumi, hüppavad kõrgusse ja laskuvad alla, et üle selja rulludes paiskuda uude kohta.

Viis tantsijat (Dmitri ja Eneli Kruus, Laura Kvelstein, Tiina Ollesk, Rain Saukas) moodustavad eri rühmi, gruppe ja paare, kusjuures koreograaf oli oskuslikult tervikuks liitnud eri kogemuse ja võimetega tantsijad, ilma kedagi esile tõstmata. Ja kuigi tantsijates võib aimata kindlakujulisi karaktereid, pääsevad eelkõige mõjule hoog, liikumisest tulenev tugev energiapuhang, rõõm ja vaimustus liikumisest.

Lennukamate stseenide vahele on pikitud sõnalist teksti “ebameeldivatest lõhnadest hoidumisest kummelitee abiga” või “french kissist”, milles on nii irooniat kui ka mahedat huumorit, hillitsetumas tonaalsuses esitatud lõigud embamisest, eri pooside sissevõtmisest, nägude tegemisest. On ka viiteid vägivallale, nagu stseen alguses, kus Rain Saukas sunnib vaikima neid, kes tahavad väljendada ennast “just” nüüd, või mõningates ägedates tõugetes või erootilise võistlemise alatoonis – aga see kõik on pigem vihjamisi aimatav kui tegelikult realiseeruv. Just nagu elus enamasti ikka.

Peamiselt inglise keeles esitatud tekstilõigud sundisid aga mõtlema hoopis teisele probleemile Eesti elus – see on pealesurutud, enamasti puiselt kõlav võõrkeelsus. Huvitaval kombel ei ole sellist suundumust täheldanud ei Soomes ega Ungaris, kus olen saanud jälgida tantsuelu mitte festivalide, vaid igapäeva-elu tasandil ja kus emakeelt ei häbeneta. Eestis aga jääb üha enam mulje, et nüüdistantsu publikuks peetakse vaid võõramaiseid külalisi, mitte omainimesi, kelle jaoks võiks ju need mitte eriti keerulised tekstilõigud emakeeles ette kanda. Samas on see kõnekas – kord olime hädas kadakasakslusega, siis pajuvenelusega, nüüd siis on järg jõudnud vahtrajänkiluse kätte.