Filmitudengite lõputööde huumor: leebe, absurdne, must

 Raul Tõnuristi “Kaks enne ühte” näis kohati kõndivat Nõukogude ulmefilmide jälgedes, meenusid ka Enn Vetemaa öised lood, mida omal ajal ETV “Teleteatrist” näha sai. Odavasse pintsakusse rõivastatud geniaalne, kuid järelemõtlematu teadlane (Margus Prangel) liivakünkal vilistava tuule käes Volgat parkimas, paneelmajad silmapiiri palistamas – siit õhkub nostalgiat. Kui kolme ülejäänud filmi rezˇissöörid tegid üksi ära ka stsenaristitöö, siis selle teose stsenaariumil oli tervelt kolm autorit. Ehk just seetõttu jäi ajamulli lõksu sattunud mehe lugu veidi krüptiliseks, tundus ka, et seda oleks saanud jutustada lühemalt kui veerand tunniga.

Margus Paju diplomitöö “Konkurss” on pealtnäha lihtne, kuid puändiga lõppev kümneminutine sketsˇ, mis on kantud leebest põhjamaisest huumorist. Igimureliku ilmega nohiklik kontrabassimängija (Margus Stalte) on hea karakter, kelle puhul tunduvad totakad vahejuhtumid igati loomulikud. Muusikaakadeemia tudengid hindavad ehk fakti, et rezˇissöör on nende õppeasutusele kinkinud Draamateatri vastas paikneva kultuurkapitali hoone. Näeme noore boheemlase tagasihoidlikku kodu ning taksojuhi (Tõnu Oja) päevinäinud autot, mille pagasiruum on õuntega täidetud. Pealinn paistab õdusa unise paigana, ei mingit kalki betooni ega pimeduses säravaid tulesid.

Liiga head rollid

Enim tähelepanu on pälvinud Rasmus Merivoo satiiriline komöödia “Tulnukas ehk Valdese pääsemine 11 osas”. Naljakas on juba see, et Merivoo tasemel absurdihuumorit viljeleva filmi juures tekitas mõnedes vaatajates meelepaha just selle realistlikum külg. See näitab, et ühe levinuma Eesti subkultuuri, ennast peaasjalikult autode, “tümaka” ja dresside abil identifitseerivate jõmmide ehk rullnokkade kehastamisega saavad osatäitjad liigagi hästi hakkama. Selliseid elukaid leidub kuhjaga ka päriselus, tegelasi poleks kuidagi saanud intellektuaalsemate ja vähem ropendavatena kujutada. “Tulnukat” tuleks näidata ka edaspidi võimalikult erinevates Eesti kohtades, eriti seal, kus on kõrge jõmmikontsentratsioon. Kui selle teose nägemine just rullnokkade hingi ei õilista, on neil ikkagi millestki hamburgerisabas rääkida.

Kaks aastat filmikunsti õppinud Birgit Demidova kursusetöö temaatika ja pildikeel on üsna häiriv. Selline must huumor pole paljudele meeltmööda, kuid tuleb kiita autori julgust oma teed käia. Vaataja ei saa tegelaste kohta kuigi palju teada ning sooviks unustada sellegi, mida ta teab. Sulev Võrno kehastatud “karismaatiline” abt Andres on groteskne ja nilbe tegelaskuju, kellele meeldivad tulirelvad ning roosakaslillat värvi kleidid. Takistamaks oma pimedas metsatalus elavaid järglasi verepilastusega tegelemast, röövib Andres neile abikaasad... Põnev oleks teada, mis inspiratsiooniallikad ajendasid Demidovat seda isoleeritud ja kummalist maailma looma.

Noor filmikunst on elus ja teeb uhkelt häält.

Lõputööd

Tallinna ülikooli filmi ja video õppetooli tudengite diplomi-

ja kursusetööd

Sõpruses 2.—7. septembrini

“Kaks enne ühte”

ReZˇissöör Raul Tõnurist

Pikkus: 15 minutit

“Konkurss”

ReZˇissöör Margus Paju

Pikkus: 11 minutit

“Tulnukas ehk Valdese päästmine 11 osas”

ReZˇissöör Rasmus Merivoo

Pikkus: 22 minutit

“Roosa kleit ja nahksed püksid”

ReZˇissöör Birgit Demidova

Pikkus: 15 minutit