Seitsmest filmist kuus kajastab praeguste noorte elu. Neis tarbitakse hooletu enesestmõistetavusega kõikvõimalikke narkootikume ning juuakse otse pudelist veini ja šampanjat, ekraanile satuvad kaadrid Lasnamäelt, Kassisabast, Balti jaamast. Kõik seitse autorit oskavad juba ilusaid kaadreid meisterdada, ent kokkuõmblemise oskus jääb mõnel puhul kesiseks.

Eik Tammemäe „Üksi kaks” ei anna koolikiusamise ja -tulistamise teemale midagi juurde, ehkki peategelase peksasaamine „vantide” käest on kahtlemata realistlikult lahendatud.

Triin Ruumeti „Viimane vale” alustab kunstnike satiirilisest kujutamisest, ja alustab hästi, ent üritab lõpuks ise hakata „kunsti panema”, mille tulemuseks on kurat teab mis.

Nii Kaur Koka „Minu laialdased teadmised liblikapüüdmisest” kui ka Hardi Keerutaja „Kes siis teab?” sisaldavad häid stseene (esimesel kirjandusõhtu, teisel suitsetavad noorukid), aga vajaksid lõpetuseks enamat kui lihtsalt vaibumine.

Inga Eelmäe „Järjekordne nädalavahetus” lõpeb samamoodi, ent põhjendatumalt: kahe haavatud südamega noore vahel olev pinge jõuab ühe loogilise lõpptulemuseni.

Jaan Penjami Gogoli-töötluses „Jope” teeb kohmetu kontorinohiku osatäitjana meeldejääva rolli Pääru Oja, kes peaosale vaatamata ei saa peaaegu kordagi sõna suust. Võistluse korral saaks „Jope” pronksi.

Teise või ka esimese koha vääriliseks sobiks Vallo Toomla „Protsess”, mis on esteetiliselt nauditav, unenäoline, aga ühtlasi terviklik töö.

Minu lemmikuks jäi aga Jaan Tätte noorema koolikomöödia „Ninja”. Indrek Jõe mängib optimistlikku ja lihtsameelset spordipoissi, kes üritab ära võluda klassi kunstilembest kaunitari, ning lõpplahendus on heas mõttes üle vindi.