FILM: Rebasnaine onu Samil külas
Maputšeindiaanlaste muinasjutt rebasest, kes läheb taevasse oma onule külla, seostub Ladina-Ameerika ainesega kahte moodi: rahvaliku mõistujutu ja kaasaegse ühiskondliku ainese kaudu.
Priske ja prullakas Rebasnaine onu juurde jõudmine on üheselt mõistetav: see on ihu ja hingega jõudmine Washingtoni Valgesse Majja. Tender mängitab mõnuga pildis kujundit paberilehest, kus ilutseb kiri “In god we trust”, andes asjale tähenduse, mida võib kohata ka stalinistliku aja karikatuuris.
##Samas Tenderi iroonia lõikab. Ta on tabanud ära Rebasnaise ihaluse magusa dollari-elu järele, mis pole võõras ka Maarjamaa uutes utoopiates elavatele inimestele.
Tenderi sõnum on lisaks selgetele poliitilistele hoiakutele ka mitmetähenduslik. On ju filmi aluseks lihtne tugevate arhe-tüüpidega lugu ja kujunditeks mitmeti mõistetavad tugevad kaubamärgid. Või õigemini kaubamärgi märgid.
Reissöör opereerib julgelt visuaalsete nähtustega, mis ümbritsevad tänapäeva inimest ja toob sinna hoiatuseks juurde moonipõllu kohal kõrguva kuulipildujatorni, kust tuleb valanguid iga normist kõrvalekalduva objekti pihta. Taustaks lõbusad latiinorütmid.
“Rebasnaises” ei kohta nukufilmide “papiseid” faktuure – kõik on (ladina)ameerikalikult kirev ja lööv. Ehk just kaubamärgi värvikus ja hoogsus loob eelduse, et film haakuks noore põlvkonna mõttemaailmaga.
Vaevalt “Rebasnaise” rikkalik ideoloogiline alltekst lubaks siiski Priit Tenderile sandinisti silti külge kleepida. Küllap on Ladina-Ameerikale omased poliitilised konksud kasutusel enam stiilivõttena, mille kaudu leiab väljundi kohalik Eesti Ameerika-skepsis. See laieneb ka kohaliku banana-riigi ainesele, millele on kattevarjuks näiliselt kauge indiaani mõistujutt ja Ladina-Ameerika diktatuuririigi okastraataia kujundid.
