“Fidelio” – mõnel lool on ununemiseks põhjus

Küsimus lavastuse kordaminekust huvitab nii publikut kui ka Beethoveni vaimu, kes oli Viinistu kunstimuuseum-katlamajas kohal lausa kolmes isikus.

Viinistu eelis kontserdipaigana rabasaarte ja mõisalogude ees on infrastruktuur: keegi on massidega ümberkäimise peale muuseumiga seoses juba mõelnud. Siiski meenutasid publiku järjekorras seismise kombed defitsiitkauba aegu: hordidena trügiti rivi alguses seisvate tuttavate juurde, riputati kogu garderoob üle tooliridade, et suguselts saaks hiljem seal platsi võtta jne. Keegi ei jää ju ilma!

Tiitreid oleks tarvis

Iseenesest on muusika esimestest ridadest kindlasti paremini kosta, sest hoone oli ehitatud siiski katelde, mitte muusikute tarvis. Heaks akustikaks on tellisseintest vähe – kahju, kui tunnetad, et artist näeb laval suurt vaeva, aga suur osa sellest peegeldub laetaladest hajali. Erinevusest sai aru siis, kui Aile Asszonyi laulis paar takti kõrgel lae all – milline loomulik võimendus talle sedamaid tekkis! Ka tekstist arusaamine oli häiritud: naishäälte puhul rohkem, meeshäälte puhul vähem. Tasuks kaaluda tiitrite näitamist ka eestikeelse ooperi juures, kuid kindlasti on akustikaga võimalik midagi ette võtta, mis väga kulukas ei ole, aga sellest hoolimata mõjuks helipildile hästi.    

Lavakujundus on, nagu viimasel ajal tavaks, lakooniline. Kaldus poodium solistidele, rõdu koorile kanavõrk orkestri ja võrkpallikohtuniku tool Beethoveni tarvis.

Neutraalsed kostüümid ei viidanud otseselt ajastule, kuid olid siiski kõnekad. Valgus oli üldiselt leidlik, kuid rohelist muru on väga lihtne poriseks värvida. Kurja Pizzarro ja hea Don Fernando vastasseisu illustreerimiseks toodud mustad ja valged tiivad on kujundina üle ekspluateeritud. Katlamaja troostitud, lohakalt ehitatud ja läbi vettinud seinad sobivad vanglameeleoluga nagu valatult.

Tõnu Kaljuste juhatab kindlalt ja kiirustamata. Pole näha esietenduse närvist tukslevaid veresooni higisel oimul. Muusika ei ole ülepakutult bravuurne, vaid voolab hingamise ja kõndimise taktis. Mu selja taga istus väike poiss, kelle suur käekell tiksus muusikale täpset vasturütmi.

Solistide ansamblid olid õhuliselt lauldud. Vahetekste artikuleeriti kunstlike rõhkudega nagu “Viimse reliikvia” filmis. Lauljad on meil eri kooliga, igaüks omamoodi isikupärane. Kohati tuli ette väiksemaid vokaalseid puudujääke, aga muusika osas on üldpilt muljet avaldav.

“Kreisiraadio” seltskond – Hannes Võrno, Tarmo Leinatamm ja Peeter Oja – väljaspool oma absurdikonteksti ei toimi, nagu selgus. Ausalt öeldes mõjus katse anda Beethoveni kolmes isikus vaimu näol tükile dokumentaalfilmi mõõde üldise staatika taustal pisut nadilt. Ootamatud vahelesegamised mõjuvad topituna ja katkestavad selle vähesegi süžeearenduse, mis jõudis tekkida.

Lauljad käitusid laval üldjoontes nagu lauljad, aeg-ajalt tuli ette näitlejaks kehastumise sähvakuid. Üllatas Rainer Vilu, kes mängis palja ülakeha ja tätoveeringuga metal-venna osa väga usutavalt. Ülejäänud lauljad/näitlejad olid nendes rollides, milles me oleme neid varemgi näinud: Asszonyi perele truu märter, Joller sõbralik isakuju, Plaas lapselik mehelemineja ning Turi abitu, kuid tähtis mees.

Lavastus oli (liigagi) laulmissõbralik – kohati tuli lamades laulda, aga üldiselt kiskus sündmustik liiga sageli kontsertettekandeks – lauljad seisid lihtsalt paigal. Seda mõistagi ka seetõttu, et Beethoven ei lubanud endal materjaliga enne edasi minna, kui üks ja sama fraasikäik on läbi teinud kõik sonaadivormile omased modifikatsioonid.

Usutavusest jäi vajaka

Visuaalses plaanis oleks kasuks tulnud näiteks tantsijate kaasamine, sest kõik meeled tahavad toitu. Kõige parem osa “Fideliost” ongi muusika, sest süÏee põhiaspekt – truu naine päästab mehe ülekohtusest vangistusest – on tänapäeva inimese jaoks liiga abstraktne. Naine riietub meheks ja laseb ülemuse tütrel endasse armuda, ülemus kuulutab välja nende kihluse ja see kõik on lavastatud läbi mitmekordse tinglikkuse prisma – vaataja näeb ega usu, mis toimub, sest näib, et ka näitleja nagu ei usuks, mis toimub.

Kõigele vaatamata oli Nargen Opera seekordne ettevõtmine tasemel, mille üle võib uhke olla. Vähemalt muusikaliselt, mis on ooperi juures siiski peamine.

Ooper

Ludvig van Beethoven

“Fidelio”

•• Lavastaja: Liis Kolle

•• Dirigent Tõnu Kaljuste

•• Osatäitjad: Aile Asszonyi,

Mati Turi, Rainer Vilu, Uku

Joller, Kädy Plaas, Raul

Mikson jt

•• Eesti Filharmoonia kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Kammerorkester

•• Esietendus 26. augustil

Viinistu kunstimuuseumis