Esimene asjalik animatsiooniülevaade
Vanasõna ütleb, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Chris J. Robinsoni ülevaateraamat „Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel. Eesti animatsiooni lugu” on sulaselge kingitus, sest siinmail selline käsitlus mitte ainult ei puudu, vaid seda ei paista ka kuskilt silmapiirilt tulevat. Nii et üks Kanada mees on teinud teose, mida on siin vaja. See teebki raamatu arvustaja relvituks. Kuidas sa pahandad abi peale, mis on antud siiralt ja omakasupüüdmatult ja pealegi täidab ära tühja koha, mis karjub täitmise järele…
Aga ega Robinsoni käsitlusele olegi mingeid põhimõttelisi etteheiteid teha, Eesti animatsiooni minevik ja tänapäev on pandud ritta, ilmutades asjatundlikkust ja põhjalikkust. Robinsoni teoses on põhilises olemas Eesti ajalooline ja kultuuriline kontekst, mille taustale autor animatsiooni väga leidlikult riputab.
See on imetlusväärne, sest Eesti 20. sajandi ajalugu on paljuski segane selle ajaloo subjektidelegi. Ja taustateadmisi on doseeritud raamatusse just parajal määral, nii et välismaalasel tekib seda lugedes pilt võõrast kultuurist ja eestlasel ei hakka tuttavate asjade nämmutamisest igav. Et üldkultuurilisi fakte on võrdlemisi palju, siis on teoses sees ka üksikud faktivead.
Nii näiteks ei avaldatud kuulsat „neljakümne kirja” ajakirjanduses, nagu raamatus väidetakse, küll aga oli ta adresseeritud muu hulgas ka tollasele meediale. See konkreetne faktiviga lubab oletada, et Robinsoni põhiallikad on olnud inimesed ja nende jutt. Nii et osalt langeb raamatu käsitluse õnnestumise au ka inimestele, kes Robinsoniga oma teadmisi jagasid. Dokumente raamatusse lisatud ei ole, kuigi vähemalt varasem Eesti animatsiooni periood on kaetud päris rikkalikult.
Ülevaateraamat on faktirikas ja opereerib eri kunstide, stiilide ja ajastutega meisterlikult, iseloomustades teoseid ja inimesi nende taga. Lapsus hüppab raamatusse sisse koos Arvo Pärdi muusikastiili nimega ja saa sa aru, kas see on pärit autorilt või tõlkijalt.
Kui midagi võiks Eesti animatsiooni iseloomustamiseks juurde igatseda, siis on see Ida-Euroopa kontekst, mida on raamatus väga fragmentaarselt. Robinson ütleb, et eestlased tegid teistmoodi animatsiooni kui Moskva peavoolu esindajad, ja sellega piirdubki. Aga Veneski oli mitu koolkonda ja voolu. Ka poolakad, tšehhid ja teised sotslaagri kaaskannatajad võiksid võrdlusmomendiks kuidagi tugevamalt esindatud olla. Aga ehk see kõik veel tuleb kunagi. Algus on ju tehtud.
Chris J. Robinson
„Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel. Eesti animatsiooni lugu“
Tõlkinud Kristjan Jaak Kangur
Varrak 2010
 |
  |
 |
