Ervin Õunapuu: hea kõrvale kuulub kuri

— Kõik sai alguse Estonia teatris etendunud ooperist „Gurmaanid”, mille kirjutasin aastal 2004 René Eespere muusikale. Juhtus aga nii, et Eespere haaras initsiatiivi ja kirjutas ooperile ise kolmanda vaatuse. Selle peale vihastasin metsikult ja helilooja Eespere on vist ainus inimene, kellega ma ei vaheta elu lõpuni mitte ühtegi sõna. Mõtlesin, et kuna ta rikkus minu ooperi, siis pean selle loo uuesti välja tooma draamalaval. Aga uue näidendi süžeel ei ole selle ooperiga mingit pistmist, välja arvatud see, et toimub kultuuriväärtuste hävitamine. „Kuuenda maitse” käivitavaks mootoriks sai ajaleheartikkel ühest šveitsi gurmaanist, kes kadus jäljetult. Ühest Hispaania restoranist leiti tema kaabu, märkmik ja pakk fotosid. Mul tekkis idee, et miks mitte ära kasutada seda tõestisündinud lugu. Ja niimoodi sündiski gurmaanide teema uuesti. Mind on aastaid huvitanud, miks näiteks siin (Radissoni katusebaaris – M. P.) maksab tass kohvi nii sada krooni, aga Raplas viis. Miks on mõnedel asjadel kümnekordne hinnavahe, miks on kõik rahas kinni, miks peetakse sellest inimesest rohkem lugu, kellel on palju raha, tahetakse temaga koos sööma minna jne. Sellised teemad on „Kuuendas maitses”.

Iga inimene teab, et on olemas viis maitset – magus, soolane, mõru, hapu ja umami (maitse, mida jaapanlased propageerivad, korraga magus ja soolane). Kuuendast maitsest saab aimu ainult see, kes tuleb meie etendust vaatama. Aga see jääb saladuseks. Kavaleht ütleb ka, et kui sellest rääkida, siis juhtuvad väga suured pahandused. Avalikuks tuleb kuues maitse alles seitsmekümne aasta pärast, sest see on kuulutatud riigisaladuseks. Kuues maitse on maitse, mille üle ei vaielda, vaid tapetakse kohe ära.

Vormilt on see monoetendus, Indrek Taalmaa mängib. Taalmaaga seob meid 20 aastat, ta on mu sõber ka eraelus. Niimoodi koos seda lavastust teemegi.

— Näidendi tekst on siis valminud protsessi käigus, näitleja-lavastaja koostöös?

— Ei-ei. Tekst oli valmis ja ma nõuan, et Taalmaa just minu lauseehitust ja väljendeid kasutaks. See lavastus ei ole kollektiivne loome, mul on ta peas nii selgelt ja täpselt valmis, et ma ei kannata kedagi enda kõrval, kes hakkaks ütlema, et äkki teeme teistmoodi. Sellepärast ma ei võtnud ka kunstnikku. Olen mõnes mõttes võib-olla vanamoeline, aga mul on kõik peas olemas ja märkmikus kirjas ja kui tuleb ka idee, mis on parem või huvitavam, siis tahan ikka nii teha, kuidas mõtlesin. Aga võib-olla järgmine päev olen juba nõus muutusega, ma ei tea seda.

— Kas „Kuues maitse” on ka ohudraama nagu teie lavastatud ja Taalmaa mängitud „Adolf”, mis praegu teatrifestivalidel auhindu nopib?

— Jah, on. Aga mille eest ta hoiatab? Ütleme nii – ma ei arva iialgi, et vaataja oleks rumal. Inimene, kes teatrisse läheb, on juba väga tark. Aga mind huvitab, kas ta on ka nii tark, et saab aru, mida oma lavastuses ütlen. Mitte ridade vahel, vaid otse. Igavust on kahesugust, kui on näiteks teema, mis sulle üldse korda ei lähe, aga mida esitatakse huvitavalt, siis sul ei hakka igav. Aga samas võib olla väga lihtne teema – elu, armastus, sünd, surm (muud ei olegi, eks ole) –, kuid seda võib nii surm­igavalt esitada, et sa lähed lihtsalt minema.

„Adolfis” peab inimene kaasa mõtlema. Kui ta kaasa ei mõtle, siis ta lihtsalt naerab, ja ta naerab iseenda üle. „Adolfi” teksti kirjutasin peaaegu sada protsenti maha internetikommentaaridest. See kõik on niivõrd kohutav, mida need kommentaatorid mõtlevad, mis neid huvitab.

— Ja kas publik tundis enda peegelduse ära?

— Muidugi tundis. Käisin kolm korda „Adolfit” vaatamas, kord esietendusel ja kaks korda salaja. Ja mind hämmastas, kuidas publik läks mõnedest fraasidest, mis seal kõlasid, täiesti raevu – heas mõttes. Oleks Taalmaa seda mitte laval esitanud, vaid Raekoja platsil, oleksid tekkinud rahvarahutused. Ta küttis selle massi nii kohutavalt üles nende internetist väljanopitud lausete ja loosungitega.

— Mis suhe teil publikuga üldse on, kas heakskiit motiveerib teid?

— Ma ei kirjuta ega lavasta ega maali pilte selleks, et rahvas vaataks, loeks. Ma ei tee rahvale. Teen neid endale ja oma mõttekaaslastele. Samas, praegu tahan väga, et Märt Meos (teatrikompanii R.A.A.A.M. produtsent – M. P.) saaks lavastusse pandud vaeva ja raha tagasi, et inimesed ostaksid pileti. Kui riigiteatris olen teinud lavastusi, siis mul on absoluutselt ükskõik.

Raamatutega on sama asi. Käisin Haapsalus lugejatega kohtumas, harilikult ma seda ei tee, tean, et ma pole karismaatiline kuju. Kohale tuli päris palju rahvast, aga kui küsisin, kas keegi on lugenud ka mõnda minu raamatut, siis nad ütlesid kooris: ei ole. Millest me siis üldse räägime teiega? Aga raamatukogu juhataja oli lugenud, ja ta küsitles mind ja oli ka vist vahva õhtu. Kuid mul oli piinlik, ütlesin neile ka, et võtan järgmine kord kaasa Andrus Kiviräha, siis olete lugenud ka midagi, oleks teil huvitavam. Ega inimesed süüdi ole, et nad pole lugenud mu raamatuid, ma ei ole ka lugenud paljusid asju. Valin väga, mida loen ja söön. Mida kauem elan, seda valivamaks muutun.

— Mis teid siis tagant tõukab, tegutsemislust?

— Jah, suur lust on töötada. Ma küll ei nimetaks seda tööks. Mul on elus kohutavalt vedanud, et mu ümber on inimesed. Neid on vähe, kuid ilma nendeta ma ei oleks mitte midagi. Ma ei usu, et ma üldse elaksingi siis enam.

— Filme ja lavastusi teete oma seltskonnaga – Taalmaa, Hendrik Toompere, Aleksander Eelmaa jt.

— Jah, aga kui mõni arvab, et ma ei julge võõraid näitlejaid kasutada, et äkki ma ei oska seletada neile, siis seda ma ei usu. Lihtsalt vanade kolleegidega on hea tööd teha. Nad võtavad õhust, poolelt sõnalt, mida võiksin ette kujutada, ja tulemus ongi selline, nagu soovisin. Toompere Heinz on selline. Meie koostöös on kõik  selge ja loogiline, kuid mõistatus jääb alles.

— Kes lavastajatest teid kõige enam mõjutanud on?

— Mul on oma esimene lavastaja, inimene, kes kinkis mulle esimese arvuti ja õpetas sellega töötama paarkümmend aastat tagasi. See on Peeter Jalakas. Ta avas mulle teatri teistmoodi kui omal ajal Evald Hermaküla, Jaan Tooming või Mikk Mikiver. Peeter Jalakas on minu õpetaja.

— Kuidas Jalakaga kohtusite?

— Saime tuttavaks Saksamaal Düsseldorfis, kus olime Goethe instituudi pooleaastase stipendiumiga. Mövenpicki hotelli hämaras baaris ei näinud ma üldse selle mehe nägu. Siis tuli ta minuga eesti keeles rääkima. Hiljem, Münchenis ühes õllesaalis, joonistasin talle kohvitassi alusele ühe profiili ja see on nüüd Von Krahli teatri logo. Mul on alati metsikult hea meel, kui näen seda kuskil. Noored täiendasid seda pärast, panid sinna žileti. Teater huvitas mind siis väga ja huvitab ka praegu.

— Mainisite Saksamaad, mis seob teid saksa kultuuriruumiga? Kas teie tegelane mitmes filmis ja tekstis Jonas von Richthoffen on kuulsa sõjalenduri Manfred von Richthofeni sugulane?

— Minu vanaema oli enne Teist maailmasõda ühe saksa arsti juures teenija, ta ei pühkinud põrandaid, vaid tegi toitu ja hoolitses laste eest. Olin suviti vanaema juures ja vanaema rääkis minuga – ma ei tea, miks – saksa keeles. Kui rääkida mu tegelaste nimedest, näiteks Jonas von Richthoffenist, siis – kui olin noor, kinkis keegi mulle „punase paruni” punase lennuki. See rippus mul laes. Noorest peast jäävad mingid asjad kuklasse, mingid nimed. Richthoffen on väga huvitav nimi. Mingit sümbolit seal pole, lihtsalt kõla meeldis mulle.

— Kuidas moodustavad kümne aasta jooksul loodud lühifilmid sellise ühtse terviku nagu „Kolmainsus”, mis läinud nädalal Artises linastus? Kas see on teadlik või juhuslik?

— „Kolmainsuse” taga on väga proosaline põhjus. Mulle pole pikka aega antud võimalust filmi teha – „Aaria” oli esimene aastal 1997, siis tuli „Kõrbekuu” ja siis ei saanud ma üle kümne aasta raha uue filmi jaoks. Olgugi et mul oli mitu stsenaariumi. Põhjusi ma ei tea. Oleksin teinud muidu iga aasta ühe filmi. Nüüd lõpuks anti „Taevavõtmele” raha. Kolmikseansi pakkus välja Artis, see on absoluutne juhus.

— Pealkiri „Kolmainsus” viitab ristiusule, on see iroonia?

— See pealkiri pole seotud kristliku sümboolikaga, sest kolmainsuse moodustavad ka mu uus raamat, teatrietendus ja lühifilm. Tegelikult oleksin tahtnud selle nimetada „Kolmeraudseks”, aga selline telesaade on juba.

Olen tohutult õnnelik, et sain „Taevavõtit” teha, et mul olid nii head näitlejad. Roman Baskin peaosas – Romanile ongi see osa kirjutatud. Võttis aastaid, et ta nõustuks mängima.

— Kas esialgu oli idee teha „Taevavõtmest” täispikk mängufilm?

— Jah, oli. Aga nagu viimasel ajal filmis, teatris ja mujal, on asi rahas, õigemini selle puudumises. „Taevavõti” sai tehtud osalt eraisikute raha eest. Eestis on  anonüümseid sponsoreid, nad on tõelised metseenid. Nendest ei räägita, ja neile ei meeldi ka, et neist räägitaks.

— Kas see Kaido Veermäe kehastatud tegelane „Taevavõtmes”, kelle kätte kõik niidid jooksevad, oli ka metseen?

— Ei, tema oli surm. Või saatus, nööbivalaja, kõrgem võim, kes sekkub, kui asjad päris hulluks lähevad.

— Aga kes on peategelane kunstnik Sebastian, kes kunsti nimel modellilt elu võtab?

— Tema nimi on ka tegelikult Jonas von Richthoffen, see on täiesti selge. Tiitrites jookseb ta Sebastianina, aga ta ei ole Sebastian. See mees on minu vari või alter ego. Ma ei oska fantaseerida, pean ikka kuskilt maha kirjutama ja enda pealt on kõige parem seda teha.

Inimesed, kes oma elu keeruliseks teevad, on mulle alati pinget pakkunud. Nad ei ole tavalised, tänaval neid ei näe, ainult filmis või teatrilaval.

— Ise te kunsti pärast äärmustesse ei läheks, isegi kui kõik kinni makstaks?

— Mitte mingil juhul. Olen väga külm arvestaja. Kui metseen annaks mulle kümme miljardit eurot, siis teeksin ühe väga pika ja põhjaliku ja südamest tuleva armastusfilmi. Selleks oleks metsikult raha vaja, et see oleks ilus ja võimas.

Pika filmi stsenaarium on mul olemas juba ammu, kord nädalas võtan ta välja, vahetan seal mõned stseenid ära. Nüüd vist midagi juhtub ka. Teeme koos Andres Puustusmaaga, novembri keskpaiku läheb ta Prantsusmaale. Pariisi. Aga sellest projektist ei räägi ma mitte ühtegi sõna, sest kui rääkida, siis harilikult ei juhtu midagi ja olen ilmaasjata kelkinud. Olen näinud Andrese „Rotilõksu” läbivaatust ja sellest tuleb väga hea film, hoopis teistsugune, kui oleks võinud oodata.

— Olete teinud lavakujundusi mitmele ooperile. Kuidas sellele lainele sattusite?

— Olin juba päris eakas ini­mene, kui Mikiver viis mind ooperisse. Küsis: kas sa tahaksid kujundada ooperit? Muidugi tahtsin. Mulle väga meeldis Mikiveriga koos töötada, sest ta oli väga põhjalik ja sirgjooneline. Esimene ooper oli Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac” aastal 1995. Siis tulid järgmised: Puccini, Verdi. Kui Mikiver ära suri, siis taastasin „Tosca”, aga tegin selle täiesti ümber. Teostasin kõik ideed, mida ta mul ei lubanud teha. Olen esimene inimene maailma ajaloos, kes kolmanda vaatuse alguses toob nähtavale karjuse. Ja mitte ükski inimene Eestis ega Soomes ei märganud seda. Siis hakkasin mõtlema, et ei olegi mõtet midagi muuta, sest kui inimene ei ole harjunud mingit asja nägema, siis ta seda ka ei näe.

Oma viimase kujundusega Estonias, Wagneri „Tristani ja Isoldega” olin nii rahul, et mõtlesin: ma ei pea enam midagi tegema. Aga Eesti kriitika ütles, et väga jube on vaadata Õunapuu armetut lavakujundust. Saksa, Soome ja Rootsi kriitikud ütlesid, et lavakujundus oli fantastiline. Tean seda kohalike pisikest viha ja inimesi, kes ei salli, et ma seal ooperis üldse midagi teen.

— Muusikateater tõmbab ka teid kui lavastajat. Millise ooperi lavale tooksite?

— Aastakümneid tahtsin teha Mozarti „Võluflööti”, mul olid lavakujundused, kostüümid kõik olemas. Käisin, mapp kaenlas, iga aasta teatrites näitamas, et kas äkki on „Võluflöödi” aeg. Ei ole? Selge. Käisin vaatamas üheksat-kümmet „Võluflöödi” lavastust välismaal. Kui läksin Berliini Komische Operisse „Võluflöödi” esietendusele (lavastaja Hans Neuenfels) ja eesriie läks lahti, siis seal oli „see” valgus, „see” dekoratsioon, ühesõnaga minu lavastus tehti ära. Ka kostüümid olid täpselt need. „Võluflöödiga” on nüüd kõik, ma ei pea seda enam tegema. Ütlesin naisele: jumal tänatud, saan lipsu lõdvaks lasta. Aga mida tahan väga teha, on Massenet’ „Thais”, see lavastati mullu Pärnus ära ja nüüd ma ootan. Mulle öeldi, et 15 aasta pärast on jälle võimalus.

Ma pole ametlikult kunstnik, lavastaja, filmirežissöör, mul pole diplomit, vastavat ettevalmistust. Mis teistel on koolis viie aastaga käes, selleks on mul läinud 30 aastat. Hoian silmad-kõrvad lahti, istun proovis, vaatan, kuidas tõelised meistrid töötavad. Kogun midagi endasse, olen käsna moodi, kuid midagi on kindlasti ka minust endast. Elukogemused. Kui ühel hetkel saad aru, et elu hakkab läbi saama, tahad iga hinna eest midagi veel ära teha, viimased tõmbed mitmes vallas.

— Kas maalikunstiga on endiselt finito?

— Hakkasin uuesti maalima. Tehti ettepanek samast Pariisi galeriist, kus mul oli fotonäitus „Le Mirage” kaks aastat tagasi. Mulle meeldib see galerii, sest selle nimi on Art Montparnasse – mismoodi ma saan öelda ei, kui mulle öeldakse, et tee Montparnasse’il näitus! See on fantastiline! Olin Pariisis fotonäituse avamisel, Andres Puustusmaa oli ka, tundsime end kui 1930. aastate Pariisis, see oli väga lõbus.

— Teil seisab kõik ahvatleva pakkumise taga?

— Jaa, ikka. Akvarellistina olen surnud, nüüd teen õlimaale. Mul on nägemine kehv, teen luubiga. Nagu ikoonimaalijad kirjutavad ikoone, nii noolin minagi ühe pintslikarvaga. See võtab aega. Tööd on loomulikult kuldraamides, säravad nagu briljandid, tegelikult on kuskil Läänemaal tehtud.

— Kas neid maale Eestis ka kunagi näha saab?

— Arvan, et ei. Eesti kunstnikkonnaga ma hästi läbi ei saa. Tahtsin teha 50 aasta juubeli näitust Vabaduse väljaku galeriis. Mulle öeldi: ei, me ei taha sind. Aga nüüd „Taevavõtmes” filmisin ühe stseeni sealsamas galeriis oma näitusega, nii et tegelikult tegin selle näituse ära, aga filmi sees. Nüüd mul on süda rahul.

Olen väga pika vihaga ini­mene ja sellepärast ma Eestis oma maale ei näita. Mõningaid asju ma ei unusta iialgi. Aga see on headusest, mitte vihast. Selles on midagi vanaaegset, et mitte unustada nii halba kui ka head.

— Mis suhted on teil teiste vanaaegsete väärtustega? Need on ju tihtipeale üsna konservatiivsed.

— Oleksin tahtnud elada vanas Euroopas pärast I maailmasõda. 1930-ndatel oli seal seltskond, keda üldse ei huvitanud, mis toimus näiteks Saksamaal. Ma oleksin olnud siis, nagu olen praegu: ei huvitu poliitikast, sõjast.

Kui rääkida sõjast, siis jälestan igasuguseid sõjaväelasi ja sõdu. Mind viib väga endast välja, et Iraagis ja Afganistanis hukkunud on meie suured kangelased, kui hukkunud sõduri ema räägib televisioonis, et poiss läks autoraha teenima. Andke siis poisile autoraha, ärge laske teda sõtta! See on niivõrd jabur.

Viimasel ajal räägitakse erakordselt palju hoolivusest ja positiivsusest, muud enam ei kuulegi. Meile püütakse selgeks teha, et  maailm ongi oma algolekus üdini positiivne – võhivõõrad inimesed tormavad esmakohtumisel teineteist ja üksteist kallistama-embama, see on minu jaoks täiesti arusaamatu, võõrastav. Inimesed näikse olevat unustatud, et igal elul, inimühiskonnal tervikuna on ka negatiivne pool, mis pole ilus, tark ega hea. Elu on nagu elekter, nagu patarei, mis lambi põlema paneb, see kannab nii pluss- kui ka miinusmärki. Kui aku ainult positiivset laengut kannaks, oleks see ainult üks asi, mida on ilus vaadata, aga ta ei täidaks funktsiooni, milleks ta mõeldud on – lamp, mis pimedust valgustama peaks, ei süttiks. Küünal või tõrvik valgusallikana on hoopis midagi muud, hoopis isejutt.

Kes ta on?

Ervin Õunapuu

(snd 30. juulil 1956)

Kunstnik, kirjanik ja lavastaja

Raamatuid:

•• „Olivia” (1996)

•• „Eesti gootika” (1999)

•• „Teie mälestuseks, kes iganes te olete ja kus asute” (1999)

•• „Surmaminejad lasevad tervitada” (2000)

•• „Väike palveraamat” (2000)

•• „Mõõk” (2002)

•• „Sinu teejuht ristiusku” (2003)

•• „Eesti gootika II” (2004)

•• „Öövöö” (2004)

•• „Meie igapäevane jää” (Eesti gootika III) (2006)

•• „Eesti gootika. Lauavestlused” (2010)

Lavastusi:

•• „Surm ooperis” (1999)

•• „Gurmaanid” (2006)

•• „Adolf” (2005)

•• „Kuues maitse” (2010)

Näidendeid:

•• „Sannikovi maa ehk Paavsti mesinädalad”

•• „Noa laev” (koos Toomas Saareperaga)

•• „Surm ooperis”

•• „Adolf” (Pip Uttoni põhjal)

Lava- ja filmikujundusi:

•• „Ainult hulludele”

•• „Jüri Rumm”

•• „Härra Punttila ja tema sulane Matti”

•• „Kroonu onu”

•• „Maskeraad”

•• „Vaade sillalt”

•• „Olivia meistriklass”

•• „Loss”

•• „Sada aastat...”

•• „Sõdur”

•• „Toatüdrukud”

•• „Kirsiaed” jpt

Filme:

•• „Aaria” (1997)

•• „Kõrbekuu (1999)

•• „Lihtsad küsimused” (2004)

•• „Taevavõti” (2010)