Minimaalne dirigeerimine

Aeglaselt sammuvad kõlad orkestrilt ja matuseline vaskpuhkpillide tämber toob meelde tõiga helilooja elust – kolm aastat pärast „Reini sümfoonia” esiettekannet tegi ta enesetapukatse, hüpates Reini jõkke. Viimase osa alguses imestan, kuidas orkestrandid nii vähese dirigeerimise peale üldse mängida oskavad!
Kontserdi nimilugu – 19.–20. sajandi vahetusel töötanud Richard Straussi sümfoonilist poeemi „Don Quijote” kuulame pärast vaheaega, solistideks Aleksandr Zemtsov vioolal ja Jan-Erik Gustafsson tšellol. Orkestri värvideküllases kõlas võib peaaegu maitseid ja lõhnugi tunda, rääkimata kavalehel jutustatud heliloojale aluseks olnud sündmustest. Hispaania kirjaniku Miguel de Cervantese 17. sajandi algul ilmunud kurva kuju rüütli seikluste ainetel kirjutatud teos nõuab mängijatelt ja publikult valmisolekut haarata ja nautida põneva helikeelega sisutihedat teost, dirigendilt võimet olla ülevaatlik, anda edasi olulisim, teravalt tabada karaktereid ja värve. Pidu Estonia kontserdisaalis lõpeb püstijalu plaksutava rõõmsa publiku ja rahulolevalt naeratavate muusikute lahkumisega. Miski saladuslik ja müstiline, mis puudutab, kõnetab, teeb paremaks inimeseks, tuleb meiega kaasa.

Don Quijote
ERSO hooaja avakontsert
Dirigent: Neeme Järvi
Laval: RAM, solistid Aleksandr Zemtsov (vioola) ja Jan-Erik Gustafsson (tšello)
Estonia kontserdisaal
2. septembril 2011