Enn Põldroos: olen soovinud leida midagi, mis aitaks edasi elada

•• Enne kui jõuame sinu uudisloomingu juurde, alustame varasemast ajast, sest vaevalt teab noorem põlvkond sellest midagi. Sa oled sündinud kuulsa näitleja ja lavastaja Priit Põldroosi perekonnas. Siiamaani pannakse sinu eesnimeks Priit. Ometi oled kukkunud kännust veidi kaugemale. Kust tuli kunstipisik?

Kust mina tean! Võiksin ju loetleda väga varaseid kokkupuuteid kunstnikega või viidata ema kunstilähedusele, kuid sama intensiivseid mõjuallikaid oli risti-rästi muudestki suundadest, kust ometi midagi välja ei kasvanud. Miks? Ilmselt satub inimene mingil seletamatul põhjusel mingile teeotsale ja siis – astu-astu, väike eesel, astu, kuni sellest saab elu eesmärk. Tegelikult oleneb kõik sellest, kuivõrd kangekaelne astuja keegi on.

•• Mida mäletad sõjaajast? Kas teil oli raske?

Muidugi oli raske. Kuid poisikeseiga on juba selline, et kõik mälestused – isegi pommitamised – on vahvad.

•• Siis astusid kunstiinstituuti. Kes olid sinu õpetajad ja mida sa neilt õppisid? Kes olid kunstiajaloo eeskujud?

Õpetajaid oli lugematult, enamikus toredad inimesed. Polnud nende süü, et aeg oli selline, mil tõelisest õpetamisest ei saanud juttugi olla. Parimad olid need, kellel oli peas täielik segadus – see oli väärt asi tasalülitamise vastu ja patenditud vitamiin totaalse infonappuse puhul. Kõige rohkem pean oma õpetajaks Adamson-Ericut, kuigi ta pole mulle otseselt tunde andnud. Ta tuli vahel vastu ja ütles paar sõna, sellest piisas. Tohutult palju olen õppinud klassikalisest kunstist, eriti renessansist. Käisin igal aastal mitu korda ErmitaaÏis ja viibisin seal päevade kaupa avamisest sulgemiseni. Kuid kõige rohkem olen õppinud oma kaaslastelt – Roodelt, Ohakalt, Subbilt, Ulaselt. Olen õppinud nii kunsti kui ka hoiakut, mis on aluseks sellele, et teha kunsti.

•• Oled öelnud, et su loomingus on olnud vähemalt neli perioodi. Millised need on ja milliseid hindad enim?

Tegelikult olen vist öelnud, et olen olnud nelja sotsiaalse kunsti perioodi kaasaegne, kuid need pole olnud minu loomingu perioodid. Ise olen ma viselnud päris paljude eri eesmärkide vahel. Ei tea, kas on põhjuseks olnud püsimatus või äratundmine, et see pole see, pole see, pole see... Kui palju annab siit perioode kokku lugeda, jäägu juba teiste otsustada.

•• Veel oled öelnud, et oled nüüd teinud veel ühe kannapöörde ja sind huvitab sotsiaalsus. Mis mõttes?

Kogu elu on mind huvitanud kunst, mis on orienteeritud inimloomuse põhikoodidele, mis hülgaks maailma hetke-probleemid millegi olemuslikuma nimel. Kunst, mis kõnetaks meis peituvaid  jõuvarusid, aidates sellega meil püsti jääda, ükskõik, millises jamas me ka ei oleks. Need baasväärtused võivad fikseeruda mingi joone kulgemises, selles, kuidas üks värv ründab või kaitseb teist, mingis ei-tea-kust esilekerkinud kujundis ja kurat teab milles veel. Ma pole kunagi soovinud lahata elu, öelda, milline see on – küll inimesed teavad seda niigi. Pigem olen soovinud leida midagi sellist, mis aitaks edasi elada. Teinekord aitab edasi elada seegi, kui elu poleks nii neetult mõnus. Nüüd olen lihtsalt taibanud, et totaalne tõde võib peituda selleski, et inimene kukub ninali, sündmustes, mis on niivõrd neetult igapäevased, et nendega poleks nagu midagi pihta hakata.

•• Sinu näitusi vaadates tunnen ära su varasemate perioodide motiive ja stiile. Seda sama võib täheldada teistegi sinu põlvkonna kunstnike praeguses loomingus. Millest see tuleb?

Vana inimene hakkab ikka korrastama kooliaja päevikuid. Aga teisalt tähendab kogu see loomingulaam tohutut segadust, kus on palju alustatud, kuid see-järel hüljatud teeotsi. Kas ei jätkunud jõudu, et edasi minna?  Või usku? Või peibutasid kõrvale sellesinatse maailma magusad asjad? On huvitav niidiotsad uuesti kätte võtta ja mõtiskleda, mis oleks juhtunud, kui tookord oleks rohkem oidu peas olnud. Aga järsku tähendab seljataha vaatamine hoopis seda, et segaduste aeg hakkab lõppema? Kust mujalt veel selgust ja stabiilsust otsida kui mitte minevikust?

Igavene noor vana Põldroos

•• Enn Põldroos kuulub n-ö Picasso tüüpi kunstnike sekka, kellel on tohutu produktsioon ja kes on pidevas muutumises. Praeguste näituste taustaks räägib ta kunsti sotsiaalsusest, kuid seda oma moodi. Nii väidab ta, et “tänane sotsiaalselt orienteeritud kunst on taandunud kunstnike ja kuraatorite siseringi mänguks, mille mõju väljaspool olevale on tühine. Kui kunagised Repini “Burlakid” võisid omaaja õrnukesi intelligente vapustada, siis Kuliku koerahammustused võivad katarsist pakkuda vaid kitsale mõttekaaslaste ringile”. Võin nii palju vastu vaielda, et Repin ise on kirjutanud, et talle ei läinud korda burlakkide ränkraske töö, vaid põnev karakter.

•• Põldroosi enda sotsiaalne kunst on ka kuidagi hillitsetud. Muidugi, kui maalida inimesi – ja veel grupina –, siis on seal ikka midagi sotsiaalset, kuid Põldroosi sõnum pole nii loetav nagu mõne noorema kunstniku räiges töös. Samuti pole ta unustanud oma värviküllast maalilist aega, mille juurde pöördub ta ikka tagasi – ka siis, kui jaotab maali mustvalgeks ja värviliseks. Draakoni galeriis eksponeeribki ta peamiselt mustvalgeid negatiivfotosid meenutavaid maale. Ise meenutab, et see on pärit ajast, kui ta aktiivselt fotoga tegeles. Märksa põnevam oli esialgne negatiiv kui lõpptulemus positiivina.

•• Lõpetuseks on muidugi hea, et Põldroos sai oma uuemat loomingut kahes galeriis tutvustada, kuid ta väärinuks suurnäitust Kumus. Küll aga esitleb kunstnik 21. mail Kumus oma albumit.

Enn Põldroos 75

Kunstnik,kirjanik,

ühiskonnategelane

•• Snd 21. mail 1933 Tallinnas;

1958 lõpetas ERKI;

töötanud õppejõuna TPedI-s ja ERKI-s;

1988–1992 osales aktiivselt poliitikas;

•• 1979 ENSV rahvakunstnik; 1973, 1982 Kristjan Raua preemia laureaat; olnud kunstnike liidu esimees ja president;

1957. aastast osalenud näitustel; mitme ilukirjandusliku teose autor.

•• Vaata ka: www.poldroos.eu.