Energiline Aivar Mäe ehitas Vene Teatrisse võimuvertikaali

Võimuvertikaali tipus pole siiski Mäe ise, seal asub hoopis kultuuriminister Laine Jänes. Nagu on Venemaa tipus Vladimir Putin, keda vene rahvas televiisorist imetleb. Laine Jänes asub samuti Vene Teatrist mitte üle Vabaduse platsi, vaid virtuaalsetes kaugustes – nii teatri uus direktor Irina Ossinovskaja kui ka kunstiline juht Mihhail Tšumatšenko on taotlenud ministri audientsi, kuid Eesti raskeimas seisus kultuuriasutust juhtivad inimesed pole löögile pääsenud. Paistab, et tulemas on siiski positiivne pööre. “Aivar Mäe teatas meile, et Laine Jänes tuleb Vene Teatrisse 9. jaanuaril,” ütleb asja kohta Irina Ossinovskaja.

Huvitav on seegi, et Ossinovskaja ja Tšumatšenko ründasid ministri kabinetti eraldi ja teatri eri probleemidega. Ent needki vastuolud paistavad olevat ületatud: mõlemad väidavad, et on häälestatud koostööle, ja loodetavasti käivad need kaks tähtsat inimest edaspidi koos teatri asju ajamas.

Teater pankroti äärel

Kui Vene Teatri võimuvertikaali tipus on minister Laine Jänes, mis kohal on siis Aivar Mäe? Sihtasutuse Vene Teater värske nõukogu esimees Aivar Mäe käib iga päev majas ja osaleb kõigi päeva jooksul langetatavate tähtsamate otsuste tegemisel. Seega oleks Mäe nagu Venemaa presidendi kantselei võimukas asejuhataja Surkov, keda vahetevahel peetaksegi riigi tähtsuselt teiseks meheks. Miljonitesse kroonidesse ulatuv puudujääk eelarves on viinud selleni, et ükski arve ei lähe majast välja ilma kahe allkirjata, käe peab olema pannud alla nii Irina Ossinovskaja kui ka Aivar Mäe.

“Teater oli pankroti äärel. Praegu oleme saanud niikaugele, et detsembrikuu palgad on makstud, 10. kuupäeval kanname üle riigimaksud,” ütleb iga päev Eesti Kontserdi ja Vene Teatri vahet lippav kultuurijuht Mäe, kes on määratud finantskriisi ajaks sihtasutuse nõukogu otsusega ka teatri juhatuse liikmeks. Oma panuse juhatuse töösse andis ka eelmine Vene Teatri sihtasutuse nõukogu esimees Ants Leemets.

Putini võimuvertikaal ei tunnista Rooma õigust ega läänelikke isikuvabadusi. Mõnes mõttes on samasugune ka Vene Teatri võimuvertikaal. Praegu toimiv asjaajamine rikub kui mitte teatrite tegevust sätestavat seadustikku, siis head tava päris kindlasti. Mäe on loonud Vene Teatrisse senistele paralleelstruktuurid, mille kaudu sünnivad teatri jaoks tähtsad otsused. Nii töötab uuslavastuste kava ja muude elutähtsate küsimuste kallal Aivar Mäe kokku kutsutud ja juhitud kunstinõukogu. Teatrite tegevust reguleeriva etendusasutuse seadusega ette nähtud loomenõukogu oma tööd ei tee. Ka Vene Teatri sihtasutuse nõukogu pole oma esimehe juhitavale kunstinõukogule oma õnnistust andnud.

Vene Teatri saneerimise müra on jõudnud ka kultuuriministeeriumisse. “Kas teatris on tegemist seaduse ja heade tavade rikkumisega, on hetkel raske öelda, see vajab veel põhjalikumat analüüsi,” kõlab ministeeriumi kommentaar toimuva kohta. Vene Teatris toimuv on teinud ärevaks kogu Eesti teatrirahva. Eile arutas seda Eesti lavastajate liit, kes koostas kultuuriministrile järelepärimise, mis jõuab täna ministeeriumisse.

Nagu Putini võimuvertikaal Venemaa ühiskonnas, nii on sama nähtus ka Vene Teatris tekitanud oma dissidendid. Vene Teatri Garri Kasparoviks on saanud kunstiline juht Mihhail Tšumatšenko, kes tunneb ennast teatri loomeprotsessist kõrvale tõrjutuna. Tõepoolest, Tšumatšenko plaanid on pandud kalevi alla, näiteks on edasi lükatud hooaja naelaks kavandatud suurlavastus “Puhkus Viinis”. “Pole raha,” ütleb selle kohta Aivar Mäe. “Ainuüksi lavakujundus maksab miljoni, see töö tuleb lükata järgmisse hooaega.” Kevadeks on määratud kahe remondieelse aja komöödia taastamine ja Ray Cooney “Rahauputus”, mille lavastab Eduard Toman.

Enda sõnul ei mõista Tšumatšenko Aivar Mäe taotlusi. “Ta räägib mulle, et suures saalis peab olema rohkem meelelahutuslik repertuaar. Ma ei saa sellest aru, meil on suures saalis kuus komöödiat ja kaks draamat. Mis mõttes meelelahutuslikum?”

On ka kummalisi probleeme. “Mulle on räägitud, et Eesti võimudel on minu poliitilise tegevuse suhtes pretensioone,” ütleb Tšumatšenko erutatult. Konkreetsete faktideni jõuda pole võimalik, küll aga kõneleb selline jutt teatri halvast sisekliimast. Kui Vene Teater kees kakskümmend aastat tagasi sisevastuoludes, sildistati üksteist ja inimesi väljaspool teatrit “nõukogudevastase tegevuse” pärast.

Samas on Vene Teater Eesti kõige apoliitilisem üksus. Merle Karusoo loodud diplomilavastus “Täna me ei mängi” on kõige tänapäevasem, ühiskonnaga haakuvam teos, mis ses teatris hiljaaegu sündinud. Kas on tegu tsensuuri või enesetsensuuriga? “Inimesed kardavad,” ütleb üks näitleja. Lisaks hirmule saada vallandatud Eesti ainsa sobiva tööandja alluvusest kammitseb inimesi ka umbusk ühiskonna vastu. Oma tegevuses ei proovitagi kompida lubatavuse piire ega mõelda sellele, kuidas võimaldada oma rahvuskaaslastel (kellest paljud käivad ringi, rusikas taskus) ühiskonnapingetest tekkinud aur välja lasta.

Töökorraldus paraneb

Teatri suuri probleeme ei eita ükski osapool ei teatris ega selle ümber. “Teatri mängukava oli planeeritud sel viisil, et seda ei saanud ellu viia. Etendusi asendati ja jäeti ära. Mu laps läks ühte tükki vaatama, aga mängiti hoopis teist,” võtab Irina Ossinovskaja hiljutise korralageduse ühe näite varal omaks. Tema sõnul on uus mängukava hoolikalt planeeritud ja piletite müük liigub ülesmäge. Seal oli ka üks finantspuudujäägi allikaid. Piletitulu ei tulnud nii palju, kui oli eelarves planeeritud.

Pärast kolmeaastast remonti nullist käima hakanud Vene Teatri kunstilist tegevust (ehk siis Tšumatšenko tööd) ei saa ebaõnnestunuks pidada. Lühikese aja jooksul on toodud välja mahukas repertuaar. “Vaadake internetis Vene Teatri kava, paljude väikese saali nimetuste taga on märge: välja müüdud,” ütleb kunsti kvaliteedi kohta lugupeetud teatrikriitik Eteri Kekelidze. “Paljud lavastused on head.” Siinsete venelaste suurim institutsioon on üldiselt venekeelse meedia suurema tähelepanu all, ent praegu näib see olevat vaibunud. “Inimestel on vaja lasta rahus oma tööd teha,” arvab Vene Teatri patrioot Kekelidze.

Administratsiooni poole peal paistab töökorraldus tasapisi jalgu alla võtvat. Trupi poolel on asi keerulisem: näitlejatele paistnud põnevaid rolle ei tule sel määral, kui on lubatud, ning proovisaalis ja laval rakendamata näitleja on konflikti allikas. Aga tarbetuid vastuolusid on teatris ilma selletagi küllaga.

Kui kaua Vene Teatri saneerimine aega võtab? “Raske öelda,” vastab Aivar Mäe. “Tegu on erilise teatriga, kus inimesed on tundnud ennast nurka surutuna. Kui saaks hakkama aastaga, oleks hästi. Aga see ei sõltu minust, see sõltub neist inimestest, kes siin teatris töötavad.”

Jänes – teatrite võtmeisik

•• Ott Karulini arvamuslugu “Sihtasutus teatris võib kaasa tuua poliitilise sõltuvuse” (EPL 20.11) väidab, et sihtasutuse vormis olevad teatrid asuvad poliitilises tõmbetuules. See väide on eksitav selles mõttes, et ka riigiteatri juhti (kes on otsene ministri käsualune) kabinetti võib minister sobiva ajendi olemasolul saata saneerija, kes võimu üle võtab. Ministris pole mõtet näha poliitilist sudijat, vaid kõigi ühiskonnas toimivate teatrite üldjuhti, kelle otsuste tarkusest sõltub iga teatri käekäik.

•• Vene Teater on sihtasutus, mille nõukogu liikmed määrab kultuuriminister, Aivar Mäe saadeti teatrit saneerima kehvade majandustulemuste pärast – 2006. aasta lõppes 13,9-miljonilise puudujäägiga.

•• Kuna sellel aastal on sihtasutus kokkulepitud tegevuskavast kõrvale kaldunud, on ka nõukogu hakanud aktiivsemalt sekkuma: juhtinud probleemidele nii juhatuse kui ka asutaja tähelepanu ja püüdnud olukorda korrastada, selgub kultuuriministeeriumi pressiesindaja jutust. “On ka leitud lahendusi, aga stabiilse seisu saavutamine ei käi üleöö,” lisas pressiesindaja.

•• Aivar Mäe ei ole enda sõnul poliitiliselt kellegagi seotud ega kuulu ühtegi erakonda. Küll aga seob ennast Mäega Reformierakond, kes on määranud ta teist korda teatrit saneerima ja taganud hiljem vajalikud saneerimiskulud eelarvest. Tänu Mäe pingutustele Vanemuise teatri kriisi puhul on võetud päevakorrast maha Eesti teisest muusikateatrist loobumise mõte.

•• Sihtasutuse nõukogu liikmed, sealhulgas Aivar Mäe, esindavad Vene Teatris avalikkust ehk ühiskonna huve teatris. Iseasi, kas tegelikult ka nii välja tuleb. Vene Teatri trupis võib kohata ka arvamust, et tegu on tundmatute kujudega, kel puudub teatri juhtimiseks vajalik autoriteet. Nagu kostab kultuuriministeeriumist, pole asutajal kavas Vene Teatri sihtasutuse nõukogu koosseisus muudatusi teha.

•• Vene Teatri sihtasutuse nõukogus esindavad vene kogukonda kaks inimest, ühiskonnateadlane Jevgeni Golikov ja sotsiaaldemokraat Eduard Odinets. Eesti Päevalehe andmeil pole nad sugugi rahul praegu teatris käiva saneerimise stiiliga. Kolm liiget on eestlased, rääkimata tipus troonivast ministrist. “Meie teatri mureks ei ole mitte see, et elutähtsaid otsuseid teevad eestlased, vaid see, et need otsused on asjatundmatud,” ütleb üks Vene Teatri näitleja.