Endla teatri “Tsirkus” veereb Reiu jõe kaldal pallina

Tegu on moodsa ja trendika suundumusega. Eesti vaataja sai aimu, mida uus tsirkus endast kujutab, mõni aasta tagasi, kui Rakveres Baltoscandalil esines Cirkus Circör Rootsist. Draamateatri narratiivi tsirkuse võtetega sünteesiv kunst oli mujal Euroopas nii trendikas kui ka menukas juba eelmisel kümnendil.

Igal juhul on Endla arengus tegu ambitsioonika käänakuga. Kuidas selle pöörde esimest vilja ehk Reiu jõe kaldal etendatavat “Tsirkust” hinnata?

Adolf Sˇapiro on öelnud, et uue ja huvitava lavastuse tegemiseks on talle vaja seitsekümmend proovi. Küsimuse peale, mis siis juhtub, kui proove on nelikümmend, nagu Eesti teatrites tavaliselt, vastas vanameister, et siis tulebki neljakümneproovine lavastus.

Ka Tiit Palu on teinud uue tsirkuse kava nende ressurssidega, mis on meie riigiteatril ühe tavalise lavastuse tegemiseks. Selle kandi pealt vaadates polegi tulemus väga halb. Iseasi on see, kas see eksperiment on jätkusuutlik – kas väljapakutud palliveeretamine võidab publiku poolehoiu sel määral, et võimaldab tegijatel valitud laadis edasi treenida ja katsetada.

Pole häda midagi

Esietendusel polnud Reiu jõe kallas sugugi publikut täis, ent see ei häirinud etenduse käiku – uus tsirkus oma veidi dekadentliku sõnumiga võibki paremini mõjuda õhkkonnas, kus pole masside tunglemist. Niisamuti polnud Endla “Tsirkuse” välisel vormistusel midagi häda. Orkester oli just see, mis olema peab. Etteasted vaheldusid loogiliselt. See, mis puudu jäi, oli tsirkuseartistide kunst – numbrid kukkusid võrdlemisi hädised välja. Aga mida nõuda ühelt teatritrupilt – nad on amatöörid võrreldes päris tsirkusetegijatega, kes lihvivad üht etteastet terve elu.

Kõige magedam on see, kui uue tsirkuse tegemine jääb edaspidi katki – proovisime natuke trendikat värki, publik ei saanud aru, edaspidi mängime jälle “Mikumärdit”. “Mikumärdil” pole iseenesest häda midagi, nagu ka uuel tsirkusel, tähtis on ikka see, kuidas tehakse.