Endel Tulving: aju uurimises oleme alles alguses

— Me arvame, et teame üsna palju sellest, kuidas inimaju toimib. Kuidas on lood tegelikult? Võtame kas või teie eriala ja püüame selle skaalale asetada – kas me oleme sellisel juhul alles teekonna alguses või keskel? Või äkki ei saagi nii küsida, sest küsimus eeldab teadmist, kus teekond lõpeb?

— Kui võtta skaalaks raamat, siis on inimkond minu arvates jõudnud praegu lugemisega ühe väga paksu raamatu teise või kolmanda leheküljeni. Esimesel leheküljel oleme saanud teada palju üldiseid fakte, mille kohta puudus enne esimesi uurimusi igasugune info. Nüüd teame ka seda, et aju on üüratult palju keerulisem, kui keegi seda üldse oskas ette kujutada.

Mis aga puutub mälusse, siis on inimkond teinud mitmeid edusamme. Eelkõige seisnevad need selles, et me oleme nüüd võimelised esitama häid küsimusi, mille peale me veel mõni aastakümme tagasi poleks kuidagi tulnud. Nagu ilmselt igaüks teab, algab teaduses kõik küsimustest.

— Millised on teie hinnangul praegu need aju piirkonnad või protsessid, millest me õieti suurt midagi ei tea?

— Suurimad inimajuga seostuvad müsteeriumid puudutavad unenägusid, mälu, minatunnetust, subjektiivset aja tajumist ning üle kõige on meil väga vähe teada sellest, kuidas tekib iseenda tajumine ning „mina” suhestumine teiste reaalsuse osadega.

— Inimgenoomi või lausa geenimanipulatsioonide juurest alustades jõuaks me varem või hiljem küsimuseni, kui kaugele tohib teadus minna. Kuidas on selle küsimusega lood teie erialal, kui sageli seisab mälu-uurija eetiliste dilemmade ees?

— Eetilised küsimused on muutunud teaduse eri harude juures täiesti argiseks, eks ole neist kirjutatud pikki raamatuid.

Ei saa küll öelda, et mälu uurimises oleks eetikaga seni suuri probleeme tekkinud. Esiteks juba seepärast, et enamik mälu uurimise meetodeid on heatahtlikud, neid ei sooritata kuritegelikel eesmärkidel. Pealegi välistab teaduse kuritarvitamise sellel alal asjaolu, et on raske kuritarvitada teadmisi, mis on kõigile kättesaadavad.

Muidugi on erandeid, nagu igal pool. Näiteks on küsitud, kas oleks eetilisem ergutada ja arendada lapse mälu rohtude või ajuoperatsiooniga. Kuid sellised äärmuslikud ja spekulatiivsed küsimused on pigem haruldased ja teadlaste jaoks igapäevaelus ebaolulised.

— Teadus ja eetika käivad paraku käsikäes. On palju inimesi, kes arvavad, et mitmel alal on juba liigagi palju piire ületatud. Iseasi muidugi, kes peale meie endi neid piire seada saaks. Palju asju peab lihtsalt kokku leppima.

— Ma ei ole kindel, kas ma saan nõustuda sellega, et teadus oleks hirmsasti mingeid piire ületanud. Vähemalt kui me räägime keelatust.

Iseenesest on terminil „teadus” ju mitu tähendust. See võib tähendada teadusmeetodite kasutamist, see võib tähendada nende meetodite abil saadud teadmiste põhjal järelduste tegemist, aga võib tähendada ka teadmiste kasutamist. Nendest kolmest saab ehk vaid kolmanda puhul tekkida küsimus eetiliste piiride ületamise kohta.

Ja nagu teiegi viitate – lõppude lõpuks seatakse piirid ju kõikide toodud näidete puhuks eraldi ja sõltumatult. Tasub ka meeles pidada, et teaduse eetos on sootuks midagi muud kui eetilised küsimused näiteks inimeste omavahelises suhtlemises.

— Tohin ma küsida, kas te olete usklik inimene? Küsin seepärast, et te uurite inimese aju. Aju aga seostavad paljud paigaga, kus justkui võiks asetseda inimese hing. Mis on hing teie jaoks? Või pole sellised küsimused teile olulised – oleme lihtsalt bioloogilised organismid?

— Ma pean end usklikuks selles tähenduses, et ma usun, et on olemas mingisugune minust ja tervest inimkonnast suurem jõud. See jõud on absoluutne, ainulaadne, paratamatu ja see on piiramatu ajas ja ruumis. Ma usun, et see on minu olemise aluseks ning mõjutab seda, mida ma elus teen. Ma nimetan seda väge looduseks (nature) või kui ma soovin seda isikustada, siis emakeseks looduseks (mother nature). Teistel inimestel võib olla sama väe kohta mõni teine nimi.

Ent teaduslik kontseptsioon meeltest (mind), mida ma olen uurinud, on tegelikult väga lähedane sellele, mida nimetatakse hingeks (soul). Minu sülearvutis on isegi terve PowerPointi presentatsioon pealkirjaga „Kus asub ajus hing?”.

Meelte ja hinge peamine erinevus on eelkõige selles, et esimene neist sõltub täielikult kehast ja sureb koos sellega, teine aga peaks kestma usutavasti ka pärast keha surma.

Lisaks sellele tahan ma aga rõhutada, et oleme kindlasti bioloogilised organismid, allume täielikult bioloogilise evolutsiooni seadustele, ent samas oleme mitmes mõttes täiesti unikaalsed, erineme kõikidest teistest organismidest.

— Milles seisnevad peamised erinevused?

— Selles, et kõikidel inimestel on võime õppida keeli, lahendada matemaatilisi ülesandeid, ehitada Boeing 747 tüüpi lennukeid või kas või koostada teooriaid universumi või hinge olemasolu kohta. Samuti muretseb üksnes inimkond selliste asjade üle nagu raha pangas, laste haridus, suhe jumalaga või kohtumisele hilinemine. Vaid inimesele on omane jutustada lugusid ja teha teaduslikke avastusi. Nimekirja võiks veel päris palju pikendada.

— Teid on aja jooksul rohkelt premeeritud. Kas viimati teile antud Pasteur-Weizmanni / Servier’ auhind on vaid üks pikas reas või on sellel teie jaoks suurem tähtsus?

— See on kindlasti väga eriline tunnustus! Ma arvan, et see on üldse kõrgeim tunnustus, mis ma olen kunagi saanud, ja see teeb mind väga õnnelikuks. Kuid ma tahaks siiski meelde tuletada, et teadustööd, mille eest mulle preemia anti, aitasid mul teha väga mitmed inimesed. Ma olen kindel, et see tunnustus kuulub samavõrra neile.

— Pisut ka teie minevikust. Teise maailmasõja ajal olite sunnitud kodumaalt, Eestist lahkuma. Kas see ja hiljem läbi elatu on mõjutanud hilisemas elus tehtud otsuseid, mõjutanud seda, kus te tahaksite elada, mida õppida?

— Pole ilmselt raske ette kujutada, milline traagika on kaotada 17-aastaselt kodumaa, vanemad, sõbrad ja kõik muu, mis tundub selles vanuses oluline. Muidugi muutis see kõike, ja ilmselt ka seda, mis oleks minust muul juhul saanud. Kuid psühholoogia oli mulle põnev juba lapsena. Teadus sellest, millest me õieti midagi ei tea. Ma kahtlustan, et selle ala peale oleksin ma jõudnud nii või naa.

— Eestis on laias laastus kaks kogukonda, kellel on sõja ajal toimunud asjadest radikaalselt erinev nägemus. Ajaloolased on sel teemal juba lõpmatuseni rääkinud, kuidas teie psühholoogina seletate seda, et eri inimrühmadel on mingitest sündmustest täiesti erinevad mälestused? Tegemist pole ilmselt vaid mäletamise küsimusega, vaid pigem millegi üldisemaga?

— Ma olen nõus, et selline, tegelikult üsna tuntud fenomen pole tõesti seotud mälu ega isegi mitte faktide tundmisega. Küsimus võib vahel ka selles olla, kuid üldiselt siiski mitte. Vahetevahel taandub asi sellele, mismoodi asju tõlgendatakse.

Ma arvan, et sellistes küsimustes taandub asi sageli hoopis inimeste heaolule või sellele, kui hästi nad end mingi küsimusega seoses tunnevad. Paljudele on tähtsad teadmised või nähtused, mis tekitavad neis heaolutunnet. Kui inimene suudab seda tunnet mingi grupiga jagada, suurendab see heaolu veelgi. Mõjub n-ö hingele hästi. Teinekord juhtub lausa nii, et heaolutunne on täielikult seotud inimese eksistentsiga.

Mina ei muretseks siiski kuigi palju selle üle, et Eestis on inimrühmi, kel on ajaloost erinev kogemus ja arusaam. Kahjuks on nii, et selliseid asju juhtub kogu maailmas. Nii on olnud ajaloo algusest peale. Ka Eestis. Ja lõppude lõpuks – nagu ajalugu on näidanud – on eestlased alati võitjana välja tulnud.

Mul on väga hea meel näha, et Eesti on normaalne riik oma ühiskonnaelu, institutsioonide, poliitika ja avaliku aruteluga. Vaidlus ja isegi tüli kommete, tavade, valitsuse, seaduste ja kellegi käitumise pärast käib vaba ühiskonna juurde ja sellised asjad on tsiviliseeritud maailmas tavalised.

— Te olete mälu-uurija. Mis ajast pärinevad teie enda esimesed mälestused? Millest see sõltub, mis ajast me mäletama hakkame?

— Ma loodan, et see vastus teile nüüd meeldib: mina küll ei tea! Mul on päris mitu varianti, milline mälestus võiks olla minu esimene, aga tõtt-öelda pole ma kindel neist üheski.

Olen kindel, et teie ja ka lehelugejad on juba ammu avastanud, et kohe eriti palju erinevad inimesed selles osas, kui neil palutakse nimetada oma esimest mälestust. Keskmine vanus, millest alates hakkavad säilima esimesed mälestused, peaks olema umbes neli aastat, ent nagu ma ütlesin, see võib eri inimestel tublisti erineda.

— Mida peate ise pärast kõiki neid aastakümneid oma kõige olulisemaks teadussaavutuseks?

— Selleks on kindlasti episoodilise mälu mõiste loomine. Idee seisneb selles, et episoodiline mälu erineb paljuski mälu teistest vormidest. Kuigi tal on, tõsi küll, ka väga palju sarnasusi teiste vormidega. Peamine idee on selline: inimene mitte lihtsalt ei mäleta asju, vaid ta kasutab asjade meeldejätmiseks eri mälusüsteeme.

Mis tähtsust sel on? Ütleme nii, et kui minu arvamus osutub õigeks (nagu ma ise usun), siis avab see täiesti uusi võimalusi mälu halvenemisega seotud haiguste ravis. See aga poleks võimalik, kui me usuksime, et inimesel on kasutada vaid üks mälumehhanism.

— Kultuuri kohta on käibel mitmeid definitsioone. Omal moel võivad nad olla kõik õiged või kõik väärad. Ent kuidas on teie arvates kultuur ja mälu omavahel seotud? Kas kultuur kandub edasi vaid sotsiaalselt või on see kuidagi seotud ka mäletamisega? Osa uuringuid osutab näiteks, et mõnede inimahvlaste puhul saab rääkida kultuurist. Seejuures – ka oma keskkonnast eraldatud inimahvlased hakkavad käituma enda kultuurile omaselt. Kas sellest võiks järeldada, et kultuur on seotud geneetilise mäluga? Mis meid sellisel juhul inimahvlaste kultuurist eristab?

— Üldised vaimsed võimed, mida sageli nimetatakse mäluks, on iga liigi juures universaalsed. Kuidas neid võimeid väljendatakse, sõltub väga paljuski just kohalikust „kultuurist” ja veel rohkem ka „ajastust”.

Näiteks šimpansidel on mäluga seotud võimed, mida nad kasutavad just nimelt enda „kultuuris”. Ent meie, inimeste kultuur on midagi sootuks muud. See on märksa arenenum ja keerukam kui šimpanside kultuur. Põhjuseid, miks see nii on, me veel ei tea.

Selge on see, et meie aju on nende omast kolm korda suurem. Selles võibki osaliselt peituda põhjus. Kuid aju iseenesest ei loo loomulikult midagi. Seega on vastus ilmselt selles, et meie kõrgema kultuuri on loonud meie kõrgelt arenenud aju mitmesugused kognitiivsed või käitumuslikud „produktid”, mis teistel loomadel puuduvad.

Ma ise olen spekuleerinud mõttega, et selle taga võib olla „autonoeetiline” teadvus või minatunnetus koos erilise aja- ja ruumitajuga.

— Millega praegu tegelete?

— Töötan praegu koos oma doktorijärgseid õpinguid tegeva assistendi Karl Szpunariga monograafia kallal, mis kannab nime „Mälu ja mäletamine” („Memory and Remembering”).

Kes ta on?

Endel Tulving

(sündinud Tulf)

Sündinud 26. mail 1927 Petseris

Haridus, töö

•• Alustas õpinguid Tartus Treffneri gümnaasiumis, kooli lõpetas Saksamaa põgenikelaagris. 1949. aastal õnnestus tal emigreeruda Kanadasse, kus asus õppima Toronto ülikoolis.

•• 1954 Toronto ülikool, psühholoogia

•• 1956 lektor Toronto ülikoolis

•• 1957 Harvardi ülikooli doktorikraad

•• 1965 Toronto ülikooli korraline professor

•• 1970–1975 Yale’i ülikooli psühholoogiaprofessor

•• 1985 Toronto ülikooli professor

•• 1992 Toronto ülikooli emeriitprofessor

Tunnustus

•• 1977–1978 Briti Rahvaste Ühenduse külalisprofessor Oxfordis

•• 1979 Kanada kuningliku ühingu (Royal Society of Canada) liige

•• 1982 Howard Crosby Warreni medal (suurim eksperimentaalpsühholoogi tunnustus, mida jagab elitaarne eksperimentaalse psühholoogia ühing Society of Experimental Psychologists)

•• 1983 Ameerika psühholoogide assotsiatsiooni autasu väljapaistvate teadussaavutuste eest (Distinguished Scientific Contribution Award)

•• 1986 Ameerika kunstide ja teaduste akadeemia auliige

•• 1989 Tartu ülikooli audoktor

•• 1991 Rootsi kuningliku akadeemia välisliige

•• 1992 Londoni kuningliku ühingu (Royal Society of London) liige

•• 1994 Ameerika psühholoogiafondi kuldmedal elutöö eest psühholoogias

•• 2001 Toronto ülikooli audoktor

•• 2009 Pasteuri-Weizmanni / Servier’ auhind