Elu kõrvalteel sündinud kunst

Tumemeelsus kunstniku seisukohavõtu ja kuraatori positsioonina tundub esmapilgul liiga lihtne. Kuid kui näitus hakkab avanema nagu sibul – kihthaaval ja pisaratega –, saab see sõnakõlks endale silmaveest voodri. Selles kõiges on paratamatust, mis on paljude kunstnike mootoriks: ängi ja olemisvaeva, mis vajab sublimeerimiseks loomingut. Sellise impulsi tulemused kõiguvad täiesti hämarusse jäävast mina-teraapiast kuni sootsiumis pea kõigiga ühisosa leidvate hirmudeni.
Jabur ja rumal oleks eitada elu hämarat alget, selle tunnistamine on lõpuks tugevus. On ju kultuurid, mis on end surma ja teispoolsusega iseenesestmõistetava loomulikkusega sidunud, osutunud enamasti väga elujõuliseks.

Eesti kaasaegse kunsti muuseumis kultuuripealinna ürituste raames toimuv kuraatorinäitus on oluline mitmel tasandil. Esiteks on see nagu väljavõte Eesti viimase kahe kümnendi kunstiajaloo õpikust – kohustuslik igale noorele kunstihuvilisele. Sel näitusel taastub ootamatu vahetusega sajandivahetuse paine, selle pidetu kahe riigi (verisulis vabariik oli pigem kujutlus kui reaalsus) ja aja vahel olemise vaakum, mida püüti meeleheitlikult täita tähendusega. Tihti oli see paradoksaalselt õõnes (aimates järele läänes juba toimunut) ja praegu tagasi vaadates ka sarmikalt haavatav (kohalikud eeskujud puudusid ning kõik sündis kuidagi alasti ja põlve otsas).

Puurkaev otse südamesse

Kogu väljapanekut liidab mustjaspunase niidina otsiva kunstnikunatuuri eksistentsiaalne äng Johannes Saali (1911–1964) veriselt vahetute päevikuväljavõtete kujul. Avaldus kunstnike liidu juhatusele 1951. aastal: „Ei ole mõtet seda ankeeti täita, ma ei kannata enam teesklust, valet. Mis ütlevad ankeedi andmed, et olen kusagil natuke koolis käinud või veel midagi teinud, kuna tõeliselt ei ole midagi teha saanudki. Pole tõeliselt elanudki. Olen olnud elu kõrval kõndija. Olen kogu aeg tahtnud saada inimeseks – ei läinud korda. Ja nüüd on hilja.”
Selline eksistentsiaalne üksindus ja luhtumine kumab läbi mitmest näitusetööst. Sissepoole pööratud pilk on ehitanud oma puurkaevu otse südamesse välja ja ega sealt enam soolast pisaravett leia, on vaid valus veri. Iseenda verega on seinale grafiti teinud ka Hanno Soans: „Veri, ei mingit kahtlust!” Lapsepõlve viiv Kalle Blomkvisti tsitaat ei tee asja sugugi lõbusamaks, pigem osutab veelgi valusamalt täiskasvanuelu luhtumisele.
Samasuguses soolases paratamatuses viskleb Ene-Liis Semperi angerjas 1998. aasta videost „Endspiel”. Tõenäoliselt samastab kurvameelsusse kalduv eksistentsialist end pigem kala kui kaameraga, surmavast soolast saab sootsium.
Alice Kase ruum on tervikuna võimsalt mõjus. Tema kolmel maalil möllab inimlik alateadvus, millel on komme end ikka hirmude kujul ilmutada. Kasel on imetabane võime ka üsna banaalne kujundlikkus maalida ruumiliseks, sügavaks, kummituslikuks. Mees tema pildil on kuristiku serval, mille taga kumab ainuke lõplik teadmine, surelikkuse eelaimus.

Mustal ratsul on üks siht

Ajaloolist mõõdet lisab väljapanekule Jüri Palm – terava kujundiga ja üdini urbanistlik maalija. Keegi teine ei oska sellise tundega aimata maalis järele kilet või teksasriiet, eriti kui need näitavad end öös. Pildil toimuv on arusaamatu, kuid ometi mõistetav mingis linnaslängis, kus pahelisus, oht ja enesehävitamise tungid on alfabeedi aluseks.
Andres Tali ja Kirke Kangro mustal ratsul on vaid üks siht ning päris kindlasti ei vii see läbi vikerkaare päikeseloojangu poole. Selle suksuga sõidetakse vaid üks kord ja Kerberos teda juba ei karjata. Kabjaplagina asemel on see teekond palistatud hüpnootilise Raoul Kurvitza deklamatsiooniga Jesse Colin Youngi laulust „Darkness, Darkness”, mille lõpus on annus nihilistlikku lootustki: „Take away the pain that flows away, fill the emptiness with bright, emptiness with bright, emptiness with bright.”

Näitus
„Tumedus, tume”
Kuraator Anders Härm
Osalevad kunstnikud: Jaak Kadarik, Kirke Kangro, Alice Kask, Raoul Kurvitz, Mari Laanemets ja Killu Sukmit, Marco Laimre, Marko Mäetamm, Jüri Palm, Johannes Saal, Ene-Liis Semper, Hanno Soans, Andres Tali, Jaan Toomik
Avatud Eesti kaasaegse kunsti muuseumis (Tallinn, Põhja pst 35) 2. oktoobrini.