Ehtenäitus „Male” : malemäng meestega

Galeriis Iida on 28. veebruarini avatud väike, kuid üsna kummaline näitus pealkirjaga „Male”. Eestlastel toob see silme ette mustvalge ruudustiku, millel on lubatud triumfeerida vaid hiilgavamal ratsionaalsusel. Ja inglased saavad kohe aru, et kolmnurk on tippupidi maasse löödud. Mõlemad tõlgendused on lubatud.

Väljas on ehted, mis on loodud meestele või räägivad meestest. Väljapanek on kammerlik: keset seina on üks suur klaaskapp, kus hõljuvad peamiselt metalses või tumedas gammas ehted. Näituse kammertoonid annab kätte klaaskapist vasakul rippuv sepistatud tomahook (autorid Kadri Mälk ja Risto Tali) ning paremal seinal tukkuv antiikne kõvakübar. Süntees on ühtaegu härrasmehelik ja sõjakas, tuletab ootamatult meelde aktuaalse tõe, et šikiks tuleb jääda ka kirvega teed raiudes.

Klaaskapis on 16 peamiselt noorema põlvkonna eesti ehtekunstnike ja seppade tööd. Üldine toon on pigem tõsine – mehelikkuse üle nalja juba ei tehta. Teadagi, kui haavatav on eesti mehepoeg. Mees on pigem midagi nurgelist ja tumedat. Nende ehete robustne õrnus väljendub nii tundlikus faktuuris (Heigo Jelle, Kätrin Beljajev) kui ka salameelses erootilisuses (Piret Hirv). Sekka selgeid mõttemänge (Adolfas Šaulis, Bruno Lillemets, Risto Tali) ja arglikult koketeerivaid poose (Jaanika Pajuste, Kristiina Laurits).

Hõbekuul ja kuldmõõk

Näituse kõige laetum ehe on Andrus Rummi pross „Hõbekuul”, mis pole pelgalt lill revääril: tegemist on tabamuse mõjul purunenud 9 x 19 mm parabellumi kuuliga. Tabamus, mis ei tapa, teeb sitkemaks.

Üldise tõsimeelsuse seas lubavad mõned ehted siiski ka peent muiet. Nii näiteks pakub Maarja Niinemägi tänapäeva rüütlitele reväärile kinnitamiseks tillukest kullast mängu-mõõka. Nii saavad võimumängud kinnitatud lapsemeelsuse pitseriga: las mehed mängivad oma mänge, elu lähebikka omasoodu edasi.

Näituse originaalsest teema-püstitusest ja kvaliteedist räägib tõik, et seda on palutud jätku-näitusele juba ka Euroopa ehte-südamesse Münchenisse.

Meesteehete lühikursus

•• On veider, et peame praegu vaatlema meeste ehteid kui mingit kurioosumi. Tegelikult on ehtimata meeste ajalugu võrratult lühem kui ehitud meestel. Esimesed ehted valmistasid meie eelkäijad Aafrikas juba üle saja tuhande aasta tagasi. Kasutati teokarpe, veidi hiljem ka juba luud ja muud orgaanilist materjali. Nii selleks, et oma positsioonist märku anda (parimal kütil, s.t parimal isasel, olid ehted ka trofee eest), kui ka amuletina kaitseks kurjade jõudude eest.

•• Egiptuse vaaraod olid sõna otseses mõttes ehetega kaetud: suured kullast kaelaehted ja massiivsete vääriskividega sõrmused näitasid võimu maa peal ja lähedust jumalikele jõududele. Ka Euroopa kuningakodade kroonitud pead ei jäänud ehtimisega oma eelkäijatest maha. Vaadeldes mõnd kõige uhkemate isaste portreed võime seal vaevata ühel kostüümil loetleda vähemalt kümmekond ehet.

•• Suurem murrang meeste ehetes toimus Prantsuse revolutsiooni koidikul, kui ka üks kullavälgatus võis saata mehe giljotiini alla. Peagi saabunud viktoriaanlik asketism lubas veel vaid sõrmuseid ja mansetinööpe. Just sel ajal sai ehtest kui mehelikust võimukandjast pigem naiseliku sentimendi peegeldus.

•• 20. sajand lubas mehi ehtida vabameelsetel 70-ndatel, kui ka mees võis näidata oma nõrgemat ja emotsionaalsemat palet. Ehe kui mehe positsiooni ja võimu sümbol tuli taas areenile USA mustanahaliste getokultuuriga.

Näitus „Male”

Iida galeriis (Suur-Karja 2)

Avatud 28. veebruarini