Ehtekunstnik Andrus Rummi metallist mikrokosmos
Andrus Rummi ehted Iida galerii väikeses näitusesaalis mõjuvad hapralt ja pea tabamatult. See on parv hõljuvaid ja liikuvaid objekte, mis tüürivad reaalsuses, millest argiilmal pole aimugi.
Ja ometi on selle näituse tõukeks autori sõnul ootamatult sotsiaalne impulss – paari aasta tagused sündmused Tallinnas: „Olin tookord pisut rööpast väljas ja hoidsin rusikat pikalt taskus. Vaoshoitud vimm ja pahameel otsis väljapääsu ning tundsin, et pean kuidagi reageerima. Milline oleks hea kättemaks barbaarsusele? Mis häbistaks ja naeruvääristaks agressiivsust ja vägivaldsust?”
Andruse haavatud rahvuslus otsustas otsida väljapääsu hoopis ilus. Paradoksaalselt antimilitaarne lähenemine teeb selle näituse algtõuke väga väärikaks. Soov luua midagi sellist, mida võib küll purustada, ent mis jääb barbaarsuse üle alatiseks kohut mõistma, meenutab väga Oscar Wilde’i kaht mõttekäiku. Esimene lubab alati andestada oma vaenlastele – miski ei ärrita neid rohkem. Ja teine soovitab keerata ette teise põse, kui sind on juba korra löödud.
Kuidas alistada hirmu?
Selline külmalt üleolev väärikus mängib inimeseks olemise kõrgeimatel oktavitel. Seal, kus kannatus seguneb uhkusega ja hirmust saab võitu magus usk oma väljavalitusse. Sellele viitab ka näituse pealkiri „Metanoia”, mis viitab kreekakeelsele teoloogilisele mõistele, mis tähistab andeksandmist, psühholoogias aga psüühe katset end talumatu konflikti tagajärgedest ise tervendada.
Kui läheneda Andrus Rummi näitusele tehnilise külje alt, siis köidavad need ehted eelkõige täiusliku viimistluse ja väga korrastatud kujundikeelega. Kõik need kõrvarõngad ja kaelaehted liiguvad, muudavad lõputult kuju, elavad inimesega kaasa. Kuid hämmastav on see, kuidas inseneritaip ei ole lämmatanud neis ehetes peituvat mängulisust ja isegi romantikat.
Vormikeele ja veidrate struktuuride viited loodusele inspiratsiooniallikana on ilmsed. Näituse saatetekstis on kunstnik kirjeldanud seda, kuidas ta suvel rohus pikutades avastas, et lõikeheina lehed kinnituvad varrele väga põneval moel. See avastus sundis teda võrdlema lõikeheina lehe kinnitust raudrohu omaga. Ja seejärel tuli paratamatult üle vaadata ka angervaks ja põdrakanep... Sellise tähelepaneliku vaatlemise tulemusena sündisid õrnad, peamiselt hõbedas teostatud metallstruktuurid, mis ei dikteeri, vaid võimaldavad. Igas töös on terve plejaad sõlmpunkte, kus toimuvad hargnemised ja koondumised, mis annavad ehtele kuju.
Ehk õpetab see kammerlik väljapanek vaatajat sukelduma looduse ja elu mikrotasandile. Iida galerii väike tagatuba võib saada ukseks hoopis suuremasse maailma, mille olemasolu pole pelgalt vaikiv ja ebaoluline hingitsemine – seal sünnib oluline osa elust.
Näitus
Andrus Rummi „Metanoia”
Iida galeriis 4. juunini
 |
  |
 |
