Ehe seks Eesti kinoekraanil: mis vahe on kunstil ja pornol?

69 minuti jooksul näidatakse ekraanil ühte aastat noore armastajapaari elus. Matt (Kieran O’Brien) ja Lisa (Margo Stilley) käivad rokk-kontsertidel ja striptiisibaaris, söövad, joovad, suitsetavad – ja ennekõike teevad sugu. Valdavalt improviseeritud stseenides on dialoogi napilt.

Midagi ebaharilikku pole ei peategelaste elus ega filmis kujutatavas. Kahe noore ja ilusa inimese monogaamses ning heteroseksuaalses suhtes pole midagi vägivaldset ega perversset. Ainus kõrvalekalle normist seisneb selle suhte visuaalses kujutamises: lavastaja rikub teadlikult ja tahtlikult üldkehtivat tava, et kunstilises filmis vaid imiteeritakse suguühet. Vähe sellest, “9 laulus” kujutatakse varjamatult ka iga pornofilmi kohustuslikku elementi, mehe orgasmi ja seemnepurset.

Kõik sõltub eesmärgist

Järelikult on tegu pornograafiaga? Kõige levinuma klassifikatsiooni järgi kahtlemata. Porno valda võimaldab “9 laulu” liigitada nii eheda suguühte kujutamine kui ka seksi tähtsuslik ja mahuline osakaal filmis. Ometi on paljudes tsiviliseeritud riikides leitud, et “9 laulu” sarnasus tüüpilise pornofilmiga on vaid pealispindne ning et teost võib linastada tavalistes kinodes, piirates vaid alaealiste pääsu seanssidele. Enamikus riikidest on kehtestatud eapiiriks 18, ent näiteks Eestis, Saksamaal ja Islandil vaid 16 eluaastat.

Kunsti ja porno piiride üle on vaieldud alates 20. sajandi algusest, kui valmisid teadaolevalt esimesed pornofilmid – teosed, mis kujutavad reaalset seksi reaalsete inimeste vahel ning mille põhieesmärk on ergutada vaataja sugukihu. Kui esimese kriteeriumi alusel on kuni viimase ajani olnud lihtne kunsti ja porno vahele piiri tõmmata, siis teine tingimus jääb igavesti kokkuleppeliseks – kui just filmi looja ise, käsi südamel, ei kinnita, et tema ainus soov oli publikul ihu imelikuks ajada. Nii külvavad ikka ja jälle segadust lavastajad, kes väidavad, et nende teosed ei peaks pakkuma mitte füüsilist rahuldust, vaid intellektuaalseid ja emotsionaalseid elamusi. Sellesse ritta on nüüd astunud ka viljakas, mitmepalgeline ja ohtralt premeeritud inglane Michael Winterbottom.

Kui lavastaja kinnitab, et eheda suhte kujutamine kunstis pole võimalik ilma eheda seksita, räägib ta iseendale vastu. Oma eelmises teoses, ulmedraamas “Kood 46” lõi Winterbottom ühe ajaloo mõjuvaima intiimstseeni, kus kaamera keskendus üksnes naistegelase näole ning ekraanil polnud näha ainsatki suguelundit. Uskumata, et lavastaja ise oma võimest teadlik pole, tuleb nentida, et jutt “ehedast seksist” on pelgalt katteks salakavalale provokatsioonile. Ilmne on rezŠissööri soov, et vaataja vaeks üle iseenda ja ühiskonna kehtestatud normid ning piirangud ja otsustaks, millised neist on põhjendatud ja miks. Sellel, kes jõuab “9 laulu” põhjal otsusele, et iga filmilooja kohus on oma kangelaste intiimelu viimse detailini linale tuua, soovitan tõsiselt uuesti mõelda.

“9 laulu” Tallinna kinos Sõprus

Tallinnfilm: “9 laulu” ei ole porno

•• Filmi ametliku maaletooja Tallinnfilmi levijuht Katrin Rajasaare kinnitab, et “9 laulu” poleks Sõpruse ekraanile jõudnud, kui selle puhul oleks tegu pornograafiaga.

•• “Filmi tootmist toetas Euroopa Liidu MEDIA programm, mis ei rahasta ühtki pornograafilist teost,” ütles Rajasaare, kelle sõnul vanusepiirangu “alla 16 keelatud” kehtestas Tallinnfilm ise, sest Eestis puudub selleks vastav instants.

Vaataja: skandaali ei sündinud

•• “9 laulu” esilinastusel käinud filmisõber, Kinoministriks hüütav noormees märkis, et valdav enamik publikust suutis ekraanil pakutava vastu võtta.

•• “Seansi lõpuni ei pidanud vastu vaid üks paarike, kes lahkus saalist ühe eriti avameelse stseeni ajal demonstratiivselt plaksutades,” märkis Kinominister.

•• “Film oli kena, kuid lõpule lähenedes kippus seksirohkus rutiinseks muutuma.”