Eeva Pargi ja Doris Kareva uusim luule: kui pettumusest sai katarsis

Kaks kogu ühte arvustusse kokku pajatada on minu jaoks uus kogemus ning ausalt öeldes ma esmalt vihastasin lugemiselamuse peale, mille Eeva Pargi “Tulearm” ja Doris Kareva “Lõige” ridamisi loetuna esile kergitasid. Sest sirvimisi taipasin olevat end oodanud midagi lõikavamat, midagi palju põletavamat. Sirvisin nad ära, tunne jäi sisse abitu ja rumal.

Proovisin uuesti ning mind õpetati lugema. Nojah, see on muidugi liialdus. Sellega pean tegelikult silmas seda, et hakkasin paremini mõistma paari kriitikaklišeed: miks öeldakse, et tekst ei anna end kätte, ning kuidas midagi vastukajalist on käesoleva trükise kohta üsna keeruline öelda jne. Tunnistan ausalt, et noore kirjutaja sulg ei hakka lihtsalt peale – ei suuda neid kaht raamatut sünteesida tabavaks kokkumõtteks.

Ehk ärritas mind pisut seegi, mis pigem võiks meelitada – liigne lähedus, mis tummaks pahandas. Head autorid on avaldanud ridu, mis endal mõttes tasakesi liikunud (vist seegi klišee). Ma ei kipu end nende imeõhukeste fragmentide tõttu võrdlema, kõrvutamisest kõnelemata. Pealegi pole sellistes äratundmistes midagi ebatavalist. Pigem on see märk, et õhus on osadust ja see on lihtsalt tore. See tõi muuseas meelde Pentti Saarikoski mõtte, et “luule on läbirääkimiskunst”.

Luule peab läbistama, mõtlen tsitaati nihkesse ajades. Pinnapealsel möödumisel, pelgalt pilku üle libistades ta ei kõneta. Ärritab ainult. Kas oled täitsa auruvabal t/ vett keeta kannus proovinud?/ Tuld teha, raiskamata üldse puid? (“Tulearm”, lk 45.)

“Tulearm”

Suveõhtu motiiv kulgeb jaaniööst talveni, mil verandale ära mahub – see on luulekogu raam, mis sisaldab nukraid minevikupilte, pisut teravamaid seisundite ülestähendusi ning ärevat tulevikuaimust: viimasel viiel aastal/ takt  kiireneb (lk 44); üks jõuab koju meist. / Siis selgubki, / kes saadab teist (lk 30). Karget irooniat on enam kui kirge: lõkked on kustunud, / ... / tõe tuleproovide tuhas / ... / ja kõik / tuleb tagasi, (lk 43). Pargi käekirjas on tunda tugevat novelliharjumust. Autor on isegi tõdenud, et “novell on tegelikult pikk luuletus” (Eeva Park, “Absoluutne meister”, lk 141). Mõnegi luuletuse annaks soovi korral lühiproosaks lahti kirjutada. (“formica rufa”, “Vaikus”, “Teel”). “Vaba langemisega” võrreldes on see kogu ökonoomsem: otsi võsa sirgeim puu / ... / sinna tee sisselõige, (lk 17).

“Lõige”

Järelkaja “Aja kujule”. Siiski mitte õõnsalt kumisev inerts, vaid iseseisev tervik. Sisselõiked või väljalõiked / moodustavadki elu (lk 5), Mismoodi lõikab olemise äär (lk 11). Ehk on “Lõige” kõrvalepõige, mis viitab uut suunda, kuigi teemad ja stiil on endised? Kogu on voogav, hoogne: vaheldub valge ja must, / kiire, kiire ja aeglane / piin (lk 21) Autori enda sõnul on see raamat “spontaanne tulv, sähvatus”. (Sirp 14.12.07) Tegelikult kehtib see määratlus mõlema raamatu kohta.

Ometi on tegu üsna erinevate autorite erinevate kogudega.  Seda juba välimuseltki – üks on pea süsimust, teine samavõrra valge. Mõlemad on õhukesed, lubamata midagi üleliigset. Kaks kindlat pilku ja keeletaju, mille juhuslikud katked hakkavad omavahel kõnelema.

Sealt, kuhu üks suubub, teine alustab: valu tuletab meelde, et oled veel elus –/pidevalt muutuvas ebakõlas (“Lõige” lk 54); point on see / et arm jääks / eluks ajaks, (“Tulearm” lk 5). See kõne jätkub – olemisest, lähedusest, mõistmisest: kuidas olla / et olla ikka armas (“Tulearm” lk 38), ulatuda üle/ühe olemise (“Lõige” lk 7).

Peale selle julgen liigset paatost pelgamata mainida, et neis kogudes on murelikku suud suure tähega. Ning allusioone üldrahvalikule leinale hõbevalge on lahkuja vari / ... / kõiki keeli kõnelev meri / vaikseks on jäänd (“Lõige” lk 50). Ometi pole kumbki kogu raskemeelne, sest iga masendus rõõmust on rase, (“Lõige” lk 47).

Iga ülelugemisega, uue prooviga, mõjuvad tekstid aina täpsemini, vahedamalt, vahetumalt. Esialgne pettumus oli tervenisti petukaup. Justkui hiilimisi tabas mind miski muu. Ju vist katarsis.