Eesti-vene kirjanik kandideerib Vene Bookeri auhinnale

Eile kuulutati Moskvas välja tänavuse Vene Bookeri kirjandusauhinna kuus finalisti, kelle hulka kuulub esimest korda ka eesti-vene kirjanik, tallinlane Andrei Ivanov. Tänavu ilmus Loomingu Raamatukogus ühiste kaante vahel kaks Ivanovi juttu, „Minu Taani onuke” ja „Tuhk”, millest esimese tõlkis eesti keelde Ilona Martson ja teise Jaan Ross. Bookeri nominendiks sai Ivanov aga mullu Tallinnas ilmunud romaani „Hanumani teekond Lollandi” eest. Raamat sai toona kultuurkapitalilt parima venekeelse proosateose auhinna. Ka selle teose tegevus toimub Taanis, peategelasteks kaks immigranti, üks India, teine NSVL-i juurtega.

Immigrantide elu kujutab Ivanov teistmoodi, kui kirjanduses tavaliselt kombeks, püüdmata lugeja südant tegelaste saatuse suhtes haledaks teha, vaid kasutades pigem sarkasmi. „Pärast kõike läbielatut ei suuda ma ennast väga tõsiselt võtta,” ütles autor Eesti Päevalehele. „Ma tunnen end selleks liiga hästi. Eneseiroonia on üksnes üks viis lugu jutustada ning lugeja ei peaks kõike otsesõnu võtma.”

Tuleval aastal peaks eesti keeles ilmuma Ivanovi uus romaan „Peotäis põrmu”. Romaani süžee üks elemente on Tallinnas toimunud pronksirahutused, ent olulisemal kohal on peategelase elu tabav isiklik tragöödia. „Minu eesmärk oli kujutada meest, kes naaseb pärast pikka eemal-olekut Eestisse ja ei tunne oma kodulinna enam ära,” selgitab Ivanov, kes tahtis enda sõnul raamatut kirjutama hakates näidata tänapäeva mehe viha ja stressi pangalaenude ja muude argimurede tõttu. „2007. aastal, kui konflikt hakkas hoogu koguma, olin raamatuga poole peal ning ümberringi kuuldud vestlused panid mind mõtlema. Mind häiris, et sellest nii palju räägitakse ja see ärritus kandus üle ka minu tegelaskujule.”

Sihiks tõeline kunst

Autori sõnul reageerivad siinsed venelased tema teostele erinevalt. Eriti „Hanumani teekond Lollandi” tekitas paljudes meelepaha. „Osale inimestest meeldib minu viis lugusid jutustada, teistele jälle mitte. Nende arv, kes seda teost lugenud on, ei ole väga suur, need asjad võtavad aega. Eesti-vene väljaannetes on ilmunud neli positiivset arvustust, Ukrainas üks ning Moskvas ja Peterburis kummaski kaks. See on hea algus.”

Ivanov on enda sõnul vaid tagasihoidlik jutuvestja, kes end esile tõsta ei soovi. „Ainuke asi, mida ma tahan, on luua raamatuid, mida loetaks ka sadu aastaid hiljem,” ütleb tagasihoidlik autor. „See tähendab, tõelist kunsti, mitte kassikulda. Kipun kirjutama provokatiivseid teoseid, mida saab mitme nurga alt tõlgendada. Aga ma ei planeeri kirjutades väga palju ette, kasutan intuitsiooni ja lähtun inspiratsioonist.”

Vene Bookeri laureaat tehakse teatavaks 2. detsembril. Pea-preemia suurus on 600 000 rubla (226 500 krooni), ülejäänud finalistid aga saavad 60 000 rubla suuruse auhinna.