Eesti samurai tundekasvatus
Eesti kaitsejõudude karske major Leo Kunnas annab välja üdini positiivse noore kangelasega romaani, aga laksutavad haridusbossid, prorassistlikud tõutervishoidjad ja fanaatilised skautmasterid on vait kui isamaa külmunud muld. Kas nad ilukirjandust üldse ei loe või mängib nüüd teine, sihuke demokraatlikum ja soliidsem aeg?
Õnneks on ka paremparteide ideoloogid ja igasuguste rahvuslaste füü-rerid Kunnase romaani näol käest lasknud esteetilis-moraalse trumpässa, mida oma häälepüügi lauale lüüa. Hoia, Jumal, Eestimaad jälle kirjanduse parteistamise eest!
Kuigi mul pole eriti midagi parteide ega kaitseväegi kirjandustumise vastu, tuleb kirjanikust major Kunnase teost käsitleda ikkagi pelgalt ilukirjandusliku artefaktina. “Sõdurjumala teener” on mõjuvõimas säsi autori karmist eluteest ning suuremas jaos oli romaani aines juba enne Eesti parteide ja kaitseväe taasteket aset leidnud. Õnneks sai olemuselt pigem sõdur kui kirjanik Kunnas mullu suvel aega oma teravalt läbielatud ja -tunnetatud ainest romaani kunstilisse aegruumi töödelda. Nüüd on kõrgema ohvitseri kõrgem kirjandus lugejate ees.
Põhiromaaniga samade kaante vahele ette liidetud lühiromaani “Kustumatu valguse maailm” (Loomingu proosapreemia 1991) tegevustik pragiseb noortevangla suletud müüride vahel, jõhkras ja nõmedas õhustikus, kus pole nagu mingit või-malust enda tõekspidamistele truuks jääda. Tuleb ju hundikarjas vähemalt väliselt koos teistega ulguda ja mis muud kui aedikusse surutud inimhundikutsikate kari see lapskriminaalide instinktiivne jõuk seal vanglas on.
Vaatamata vägivaldse keskkonna äärmuslikule survele suudab Kunnase kangelane hambad ristis säilitada poisipõlves juurdunud moraali, tahte ja kohusetunde ning leida sisemise, pisarateni kirgastuva vabaduse.
“Ta teadis ka, et tegelikult jääb kustumatu valguse maailm alatiseks temaga. Aga see ei saa kunagi võimu tema üle.” (lk. 88) Kustumatu valguse maailm, mille peategelane lõpuks sümboolselt lühisesse laseb, ongi see ülevaatamiseks alati hädiselt valgustatud vangikamber ehk vangla kui taak, mis inimest pigem rikub kui rikastab.
Halastamatu võitlus nii iseenda kui ümbritseva maailmaga jätkub “Sõdurjumala teenris”, mis pälvis 2000. aasta romaanivõistlusel teise auhinna. Arenegu- või kujunemisromaani vapper peategelane olevat sünteesitud kolmest tõsielulisest tüübist. Oma ainest hästi tundev Kunnas on loonud ühtaegu haarava süÏeega seiklusliku põneviku ja psüh-holoogiliselt pingsa atmosfääriga loo, mille üheks olulisemaks märksõnaks on inimese tahe ja tahtekasvatus.
Käsikäes noore isiksuse arenguga terendub ta ühiskondlik missioon, vastutustunne ja valmisolek verevalamiseks, lahinguks. Kohati tundub romaan rõhutatult eetiline, natuke häirib peategelase isamaalise hoiaku ja ühtlasi autoripositsiooni propagandamaigulisus. Kuid õn-neks on see sügavuti tunnetatud ja südames õigeks peetud hoiaku kunstiline propaganda, individuaalne moraalifilosoofia, mida rahvusluse ideoloogidel oleks väga raske puhtal kujul oma propagandavankri ette rakendada.
“Sõdurjumala teenri” minategelase Peetri isa on lootusetu alkohoolik, kuid täiskarske poiss leiab teisi õpetajaid. Poisipõlve illegaalses relvavendluses, noortevangla räiges vägivallas, NSVL armees ja kooperatiivse sotsialismi majandustaktikas karastunud sõdurifilosoofia leiab rakendust isamaa vabaduse palavikulises taastamises. Miski on oma noorest elust tähtsam väärtus, millele ollakse ustav.
Peetri vapper ja vapustav kannatuste rada on kui XX sajandi lõpu samuraiks saamise lugu. Kuid peremees, isand, keda vaimselt ja ka füüsiliselt omandatud sõdalase filosoofilise koodeksi järgi oma parimas äratundmises ja taktikas teeniti, oli abstraktne – iseseisev Eesti vabariik, mille nimel oli Peetri sõduritel valmis pandud internatsidele ja OMONile surmakülvavad kuulipildujad.
Kuid hea sõdur oskab ka oodata. Kõige suuremad võidud saadakse ilma sõjata ja totaalsele riigile suudavad vastu seista vaid totaalsed inimesed. Sõdurjumala teener ehk laitmatuks saada püüdev sõdalane Peeter on totaalne inimene, tõeline, oma ego alistanud patrioot. Tema loo lugemine peaks igale kaitseväelasele olema väike auasi.
