26.3.1923 - 6.4.1996]
Leida Laius sündis Leningradi oblastis Horoshevo külas, paksude metsade vahel, kus metsa taga oli tunnetamatu maa - Eesti Vabariik. Raudteetrassi kaunistas loosung "Privet rabotshim zapada!".
Eestisse, pealegi Punaarmee mundris, jõudis Laius alles 1944. aastal. Enne seda tuli tal käia venekeelses koolis, kuhu oli pikem maa kui kodumaale ja kuhu minnes ei vallanud ta ainukestki sõna vene keelt. Enne seda arreteeriti ta isa ning kahtlane perekond küüditati piiritsoonist sisemaale. Isa - nagu kogu perekond - oli valest rahvusest, see oli nende ainuke süü. Laius lõpetas Võshni Volitshokis keskkooli ja asus tööle õmblusvabrikusse. Tema oli oma tee valinud. Alles sõda äratas 18-aastase neiu eneseteostussoovi ning kiskus õmblusmasina tagant välja. Laius tahtis minna vabatahtlikuna rindele, et võidelda ülekohtu vastu. Temast sai sanitaarpataljoni nn kulturnik, kes luges haavatuile ette sõjateateid. Nõnda tutvus ta näitlejatööga ning 1950. aastal lõpetas Laius ENSV Riikliku Teatriinstituudi ja asus tööle V. Kingissepa nim Tallinna Riiklikusse Draamateatrisse. Estonia draamatrupp, Töölisteater ja mõned väiksemad teatrid olid just likvideeritud, Draamateatrisse olid koondunud tipud. Osi Laiusele jätkus, jätkus peaosigi. Ent eneseteostustung kipitas.
Eestisse tulek kestab
Me kõik oleme sisendatavad, me kõik oleme paratamatult oma ajastu ja keskkonna lapsed. Solzhenitsõnil ei olnud enne vangilaagriharidust aimugi, et peale kommunismi ja fashismi on teisigi poliitilisi süsteeme. Laius nuttis Stalini surma puhul ohjeldamatult, talle tundus, et on kaotanud teist korda isa. Leinamiitingul Draamateatris palus ta otse kõnepuldist võtta end parteisse. Teatri komsomolisekretäri palvet ei rahuldatud - põhjuseks isa olematud patud. Laius ei ole seda episoodi kunagi salanud ning see kõneleb isiksuse suurusest ja aususest.
Toona oli noorte seas ehk kõige ihaldusväärsem filmirezhissööri elukutse. Laius läbis hiigelkonkursi ning temast sai üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi rezhiiüliõpilane Moskvas. Kooli lõpetamise järel jõudis ta lõplikult kodumaale ning hakkas 37-aastasena tegema seda, milleks ta oli sündinud.
Teadvustatud missioon
Ammu enne feminismi jõudmist Läänemere kallastele oli Laiuse kunstnikuprogrammi keskmes naine. Alul esitleb ta naist kui ideaali. Juba esimeses filmis "õhtust hommikuni" (1961) võidavad Salme ja Karin kurjuse. "Mäeküla piimamehes" (1965) võtab juba komplitseeritum Mari osa räpasest ostu-müügi tehingust, ent jääb moraalselt puhtaks ja säilitab eneseväärikuse. "Libahundi" (1968) Tiina püüdleb õigluse ja armastuse poole, tahab olla oludest kõrgem ning kujundab eelarvamuste kiuste ise oma saatust. Näidenditekstis kinni olnud kriitika ei mõistnud avangardismisugemetega filmi ning rezhissöör pidi südameinfarkti järel aja maha võtma. Sööst modernismi oli lõppenud katastroofiga ning Laius näitab end "Ukuarus" (1973) võluvalt konservatiivse filmikeele meistrina. See on rängast saatusest üleolemine, naise kannatusvõime ja jalulpüsimise film. Minna toidab ja katab neli last ja oma loru mehegi. "Kõrboja peremehes" (1979) on Tammsaarel peategelaseks Villu, Laiusel keerulise iseloomuga ja saatusetuultes ristlev femme fatale Anna.
Suur kunstnik on aga üllatusjõuline. Siiani oli Laius näidanud, mida ta armastab, "Naerata ometi" (1985) demonstreerib meile, mida ta vihkab, "Varastatud kohtumine" (1989) on nagu kahe suundumuse sünteesiks. Laiuse neljast dokumentaalfilmistki on kaks pühendatud naisteemale. Ka võttis ta aktiivselt osa rahvusvahelisest naisrezhissööride liikumisest.
Riskijulge vormija
Rezhissööri töö tulemuseks ei ole ainult film, tema kujundab inimeste saatusigi. Laius on julgenud riskida, tal on tihti peaosi mänginud amatöörnäitlejad või lausa algajad, ta on otsekui Pygmalionist vorminud naise, näitleja ja naisnäitleja. Laiuse filmide kaudu on ihaldatud elukutsesse tulnud või seal esimesi samme teinud Viiu Härm, Elle Eha-Are, Ene Rämmeld, Malle Klaassen, Velda Otsus, Elle Kull, Monika Järv, Maria Klenskaja ja Kaie Mihkelson. Filmikunst on tiimitöö ning hea inimestetundjana on Laius enda kõrvale alati valinud parimad jõud - Jüri Sillarti, Paul-Eerik Rummo, Mats Traadi, Lepo Sumera, Arvo Iho, Evald Hermaküla, Voldemar Panso, Ants Lauteri, Jüri Järveti jne.
Sumbunud ja rusuvatest oludest säravaks kunstnikuks, niisugune oli Leida Laiuse okkaline tee.
OLEV REMSU
