Eesti Mälu: Hindrik Prants „Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi”

Hindrik Prantsu viljaka literaadielu lõpetuseks ette võetud ja kolmeosalisena kavandatud mälestustesarjast jõudis ilmuda üksnes esimene köide (1937). See lõpeb seal, kus avalik elu alles algab – raamatu lõpus lahkub Prants kodutalust, kolib Tartusse ja alustab ajakirjanikuelu. Järgmised osad jäid paraku kirjutamata.

Prants oli pärit Vastseliina kihelkonnast ja heal järjel taluperest. Hiljem ei olnud isal siiski võimalik teda linna edasi õppima panna. Poiss oli aga innukas iseõppija, kelle hariduse lõviosa ei pärinenud mitte koolist, vaid raamaturiiulilt. Teost võibki lugeda ka omalaadse mälestusliku kirjandusajaloona: oma noorpõlvest räägib Prants just kirjavara kaudu, millest enamik kuulub nüüdseks eesti kirjakultuuri põhivarasse. Omaette väärtus on ka pilguheit vennastekogudustes levinud käsikirjaliste raamatute maailma, mida tema isal oli suur kogu.

Noor Prants unistab täita terve elu lugemisega: „Kui saaks aga täielikult rahuldada oma põlevat lugemisiha, kui oleks küllaldaselt käes raamatuid ja nende lugemiseks aega.” (Lk 122) Noorusmälestusi pingestab klassikaline, romaanipäranegi dilemma: kas ja kuidas murda välja ettemääratud rollist? Ühelt poolt sunnib kohustus jätkama isatalu pidamist ja teiselt poolt kisub süda sule poole. Sümpaatselt, aga pisut tüütultki kinnitab Prants üha uuesti, et kirjandus on kogu tema olemise tuum.

„Sündinud kirjakoi”

Selline enesehinnang toob meelde Prantsu kaasaegse August Kitzbergi (1855–1927) „Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (1924–1925) – mõlemad armastavad rõhutada, et nad on „sündinud kirjakoid” ja kõigis ainelistes ettevõtmistes täiesti saamatud. Laiemalt aga peegeldub sellises veidi rõhutatud eneseesitluses oluline muutus: tänu üha kasvavale lugejaskonnale ja väljaannete hulgale avanes nüüd ka eestlastel võimalus teha literaadikarjääri. Mõistagi aga tuli selle uue sotsiaalse rolli joonised ja identiteet alles luua.

Erinevalt Kitzbergist ei saanud Prantsust kirjanikku, vaid edukas ajakirjanik, kelle kirjutisi ilmus pea kõigis Eesti ajalehtedes ja välismaalgi. Sama laiahaardeline oli ka tema tegevus ajaloolasena: Prantsu ajalood ulatuvad muinasajast maailmasõjani. Tema minevikuhuvi pole muidugi erandlik, sest

19. sajandil paelub ajalugu kõiki luuletajatest riigimeesteni. Ühelt poolt andis tooni romantiline minevikuihalus, teiselt poolt sai ajaloost omaette teadusharu – mõlemad aga rakendati jõudsalt riigi ja rahvuse teenistusse. On huvitav täheldada, et sellegi talupoisi „meeli juhtisid minevikku” Vastseliina lossivaremed, mida ta laadapäevadel imetlemas käis – just nagu romantilisele varemete kultuse ajastule kohane.

Eesti ajaloo kirjapanemisega tehti toona muidugi alles algust. Mälestustes näemegi noort Prantsu innuga lugemas üht esimest rahvusliku ajaloo teetähist, Jakob Hurda „Pilte isamaa sündinud asjust” (esmatrükk Eesti Postimehes, raamatuna 1879). Kui Prants Hurta viimaks Vastseliina kiriku kantslis isiklikult näha saab, tundub too talle tõesti „nagu mingi pühamees”. Sama innukalt läks Prants kaasa ka Hurda teise rahvusromantilise suurprojekti, rahvaluule kogumisega.

Ka oma elulugu näikse ta olevat mõtestanud just ajaloo- ja rahvaluulekogemuse kaudu. Mälestusteraamatu algusosa, mis teeb katset sirutada perekonnalugu Põhjasõja aega, läheb sundimatult üle kohapärimuse pajatamiseks. Teoses tervikuna võib aga märgata ka harrastusajaloolase kerget ebakindlust. Prants justkui tunneks pidevalt vajadust kinnitada, et ta on tõsiseltvõetav ajaloolane: üha uuesti ja uuesti selgitab ta lugejale ajalugu käsitleva uurimistöö esmaseidki põhimõtteid.

Korduvalt peab ta vajalikuks põhjendada ka memuaaride kirjapanemist ülepea, sest pikka aega ei olevat ta leidnud „põhjust enda mälestustega astuda tähtsate tegelaste omade kõrvale” (lk 6). Ehkki selline tagasihoidlikkus kuulub juba eluloo kui žanri juurde, leiab Prants õigustuse oma isikliku elukäigu jäädvustamiseks ei milleski muus kui võimaluses täiendada sellega üldise ajalookirjutuse puudujääke.

Meenutaja enda elu asemel saavad teoses seega valitsevaks hoopis rahvaliku ajalookirjutuse teemad nagu Võru- ja Tartumaa kodulugu ning jutustused möödunud aegade argielust. Siiski on jutustaja võtnud endale sihiks anda ka laiem pilt toonasest ühiskonnast. Et tema vaatluse all on suurte muutuste ajajärk, tõuseb raamatu keskmesse Eesti ajaloo klassikaline teema: kuidas sai võimalikuks eestlaste jõukuse ja iseteadvuse tõus ning rahvuse sünd? Et selle küsimusega tegeletakse memuaaride vormis, segunevad siin üpriski huvitavalt isiklik ja rahvuslik edulugu. Prants projitseerib enese ja oma lähikonna edasi-püüdlikkuse ka rahvuskehandile, seletades eestlaste esiletõusu rahvuse kui terviku kiiduväärse iseloomuga.

Prantsu eluloole lisab värvi veel üks asjaolu: nimelt pärines ta vennastekoguduste ringkonda kuuluvast perekonnast.

Vennastekoguduste mõju rahvuslikule liikumisele on üldteada, samuti nende roll kirjaoskuse levikul.

Prants aga lisab veel ühe huvitava tahu: vennaste mõju eesti elulugude traditsiooni sünnile. Nimelt olid vennastekogudustes juba 18. ja 19. sajandi vahetusel käsikirjalised elulood õige rohkesti levinud. Ka väike Hindrik sai oma vanemate majas näha kümneid „velliste ello-käüke”. Esmajoones käsitlesid need hingelisi läbielamisi ja muid usuelulisi küsimusi. Selle kõrval aitasid nad aga levitada eestlaste seas arusaama sellest, mida endast ülepea kujutab ja peaks sisaldama ühe inimese elulugu. Sest teatavasti ei ole olemas tõestisündinud lugusid ega isegi tõestisündinud elulugusid. Lood sünnivad alati alles jutustamisega – ja vennaste elukäigud pakkusid siinjuures olulist eeskuju, mis moel peaks üht elulugu kirjutama.

Ka Prantsu mälestuste pealkirjas „Minu elukäik” võib näha kummardust sellele traditsioonile.

Hindrik Prants (1858—1932)

Sündis Võrumaal Vastseliina kihelkonnas.

Hariduse sai Loosi saksakeelses mõisakoolis (1866—1873) ja Vastseliina kihelkonnakoolis (1873—1874). Hiljem täiendas end kursustel Helsingi ülikooli juures (1898—1910).

Prants hakkas ajalehtedele kaastööd tegema 1875. aastal. Tema kirjutisi leidub pea kõigis eesti ajalehtedes, peale selle on neid avaldatud ka Soomes, Rootsis ja Saksamaal.

Toimetajana oli ta tegev sellistes väljaannetes nagu Postimees, Linda, Ristirahva Pühhapäeva Leht, Meie Kirik. Toimetajatööst tulenes ka tema ainus ja ajutine vastuolu eesti rahvusliku seltskonnaga, kui ta oli 1918. aastal baltisakslaste välja antud Tal-linna Päevalehe vastutav toimetaja.

Prants osales Jakob Hurda algatatud rahvaluule kogumise kampaanias, korjates pärimust peamiselt Setumaalt.

Tema sulest on ilmunud hulk mahukaid ajalooraamatuid nagu „Eestimaa Weneriigi alla saamine” (1910), „Eesti rahwa ajalugu” I—II (1912—1913) ja „Eesti wanem ajalugu” (1920); samuti populaarsed käsitlused näiteks Türgi-Kreeka, Vene-Jaapani ja Esimese maailmasõja kohta.

Prants oli üks Eesti hõimuliikumise algatajaid ja ka sellest sündisid raamatud „Soome sugu rahwaste ajalooline arenemine” (1911), „Soomesugu rahwad Weneriigi rajamisel” (1911) ja „Soome sild” (1919).

Prants tegutses ka tõlkijana ja muu hulgas pani eesti keelde Arthur Conan Doyle’i „Salapolizei. Sherlok Holmes’i imelikud uurimised” (1898).

„Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi” sündis dikteerituna ja ilmus esmakordselt 1937.