Eesti Mälu: Friedebert Tuglas „Noorusmälestused”
Hea on kirjutada mälestusi, kui tead, et oled kangelane. Friedebert Tuglase elus oli kaks ajajärku, mille heroiline maine kinnistus hiljemalt 1930. aastail. Nendeks olid tema tegevus kihutuskõnelejana 1905. aasta revolutsiooni päevil, mis tipnes kahekuise vanglakaristusega aastavahetusel 1905–06, ja sellele 1906. aasta sügisest kuni 1917. aasta kevadeni järgnenud periood, kui ta elas peamiselt Soomes, sooritades õppe- ja seiklusreise Lääne-Euroopa maadesse (Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania jm). Seda viimast on Tuglas ise järjekindlalt nimetanud oma poliitiliseks maapaoks ehk pagulusajaks, ehkki ta põhiline elukoht Soome kuulus sellessesamasse Vene keisririiki, kus ta oli siiamaani elanud.
On tähelepanuväärne, et kihutuskõnelejaid, vangistatuid ja maapagulasi oli tol ajajärgul eesti kirjanike seas teisigi (nt Karl Rumor-Ast, Eduard Vilde, Villem Grünthal-Ridala), kuid kõige dramaatilisemalt seostuvad need seigad just Tuglase isikuga. Selleks on mitmeid põhjusi. Üks neist oli Tuglase enda eluplaan, millesse pagulus hädatarviliku elemendina kuuluma pidi. Kirjandusmaailm võttis selle omaks.
Soome oli Venemaa autonoomsete õigustega, suurvürstiriigi staatuses ala ja hõimuvelled soomlased olid tsaaririigi ainuke enam-vähem vaba rahvas. Soomes elas ettevaatlik Tuglas valenime all, mis rõhutas tema olemasolu illegaalsust. Siit sai sooritada õppereise läände, suure kultuuripaja juurde, mis vähehaaval kujunesid Tuglase elu võõrandamatuks osaks. Kas kogu seda konspiratsiooni ehk rohkem kui kümme aastat kestnud kodunt eemalolu ka poliitilistel põhjustel vaja oli, ei oska tagantjärele keegi täpsemalt öelda. Hirm ahta vangikongi ees tegi muidugi oma töö. Aga paradoksi korras tuleb tunnistada, et vaba kultuurirändurit Tuglast poleks ilma paguluseta olemas olnud.
Tuglase sümbolismi kalduva eluvaate kohaselt polnud esteetiline üllatusväärtus tähtis mitte ainult kunstis, vaid ka elus. Geniaalne ei pidanud olema mitte ainult kirjaniku fantaasia, vaid ka tema eluplaan. Müüte ei pidanud looma mitte ainult paberil. Neid pidi oskama näha ka elus endas. Oluline oli näiteks see, et kirjanik saaks elada kõigi kunstide müütilises pealinnas Pariisis. Tuglas viis selle unistuse täide järjekindlamalt kui ükski teine eesti kirjanik. Aga oluline oli ka oma elu kui eriskummaline juhtum avalikkuse ette tuua, see tähendab – mälestusi kirjutada. Mälestused ei tähendanud Tuglase jaoks mitte üksnes tagasivaadet olnule, mäletamist, meenutamist. Mälestused olid elulooming, müüdi avastamine iseendas. Mälestustes alles vormus isik kui eriskummaline tervik. See teadmine lähendas Tuglase suhtumist Goethele tolle elulooromaanis „Luule ja tõde”.
Õpi- ja rännuaastad keset geniaalset kultuuri on vaid üks näide Tuglase eluplaanist. Teine on geniaalne loodus, millesse ta paigutab oma varase lapsepõlve Lõuna-Eestis ja mida suurejooneliselt kajastab romaanis „Felix Ormusson”. Õieti näib ta loodusegi olevat avastanud alles Ahvenamaa saarestikus, kus ta alates 1907 veetis neli suve. Ahvenamaa ja seal loetud F. Nietzsche „Zarathustra” avasid Tuglase silmad geniaalsetele maastikele, mida ta tagantjärele hakkas nägema omaenese lapsepõlveski.
Tuglase eluplaani geniaalseks, aga varju jäänud osaks olid ka – naised. Kui ta 1917. aasta kevadel Eestisse tagasi jõudis, sattus ta kolme armastuse risttulle: Marie Heiberg, Marie Under ja tulevane Elo Tuglas. Tuglase geniaalne valik oli viimati nimetatu. Aga enne seda oli olnud veel neljaski armastus. See oli kaupmehetütar Hanna Maria ehk Hannele A°lander, tänu kellele Tuglas oma pagulaspõlve nii valutult üle elas. Kõik reisid Pariisi ja mujale said teoks vaiksel eeldusel, et on olemas koht, kuhu tagasi tulla, A°landerite sõbralik maja Oulunkyläs Helsingi külje all, kus Tuglasele oli alati kindlustatud oma tuba. Kümme aastat hoidis Tuglas endast seitse aastat vanemat Hannelet teadmises, et nende vahel on midagi võimalik, elades kogu oma pagulasaja selle naise armuootuses.
Kui jätta kõrvale lühemad lood, siis alustas Tuglas mälestuste avaldamist raamatuga „Toompea vanglas. Mälestusi 1905. ja 1906. aastast” (1930), milles esineb mitmeid kuulsaid motiive, näiteks koolilugemike lemmikpala „Mere” visandamine vangikongis. Siit leiame ka Tuglase ühe julgeima isikliku ülestunnistuse: „Meie vaim võib olla vahva, kuid keha on alati arg. Vaba mees võib tunda meeletut julgust, aga vang ainult alateadlikku argust.” Hilisemate väljaannete lugeja neid lauseid ei tea. Tuglas kõrvaldas nad, ehkki nad aitavad mõista kogu tema loomingut läbivat jälitushirmu ja pelgust kehalise ahistamise ees. Võib-olla isegi tema loomisvõimetust Nõukogude võimu ajal.
Tuntud ja ikka veel tundmatu
1940. aasta mais valmisid Tuglasel „Noorusmälestusteks” laiendatud memuaarid, mis hõlmavad ta elu kuni 20-aastaseks saamiseni. Raamat ilmus sama aasta septembris juba Nõukogude ametnike pilgu all, kuid tollal siiski vaid väheste kärbetega. Saksa okupatsiooni ajal 1943–1944 kirjutas Tuglas sellele järje, jõudes välja 1910. aastani. Seal vormub Tuglase enesearusaam pagulasena. Umbes pool tekstist ilmus 1945. aastal pealkirja all „Esimene välisreis. Pagulasmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909– 1910”, taas üsna mõõdukalt tsenseerituna. Sellega Tuglase järjepidevad mälestused lõpevad.
Ent kurvem on see, et 1950. aastail kirjutas Tuglas mitte ainult stiililiselt, vaid ka ideoloogiliselt läbi kogu oma loomingu, sealhulgas mälestused. Kui nende tervikväljaanne 1960 esimest korda ilmus, siis olid sealt välja rehitsetud paljud Eesti poliitikas ja kultuuris olulised nimed ja mõisted. 1990. aasta uue välja-ande jaoks oli Tuglas teksti enne surma taas ümber töötanud. Lugeja tunnebki Tuglase mälestusi valdavalt nende kahe teostesarjas ilmunud köite põhjal. Tuglase esteetilist isikumüüti need poliitilised mahakriipsutused võib-olla ei kahjustanud – äkki nad isegi võimendasid seda. Aga haavata sai ajalooline tegelikkus.
„Eesti mälu” sarjas ilmuvad Tuglase mälestused 1940. ja 1944. aasta käsikirjadele truul kujul, kattes vahemikku kuni 1906. aastani ja aastaid 1909– 1910. Periood 1906–1909 on tehnilistel põhjustel välja jäänud ja peab ootama tulevikku. Toimetaja Mart Orav on joone all esile toonud tollal veel suhteliselt süütud erinevused käsikirjade ning 1940. ja 1945. aasta esmatrükkide vahel. Jõudu lugejale tuntud ja ikka veel tundmatu Tuglase nautimiseks!
Friedebert Tuglas
(2. III 1886 – 15. IV 1971)
Friedebert Mihkelson (kodanikunimi kuni 1923) sündis Ahja mõisa puusepa pojana, legendi järgi olnud isas mustlase verd. Vennad Karl Eduard ja Johannes surid noorelt.
Õppis 1901–03 Tartu linnakoolis ja 1904–05 H. Treffneri gümnaasiumis, millega ta formaalne haridus lõppeski.
Oli 1905 Noor-Eesti liikumise algatajaid ja sotsialistlik agitaator, 1906–17 põhiliselt Soomes ja Lääne-Euroopas, seejärel kirjanduselu juhtiv korraldaja Eestis, 1949–54 põlu all.
Abiellus 1918 Emma Elisabet (Elo) Oinasega (1896–1970).
Novellikogud „Kahekesi” (1908), „Saatus” (1917), „Raskuse vaim” (1920), „Hingede rändamine” (1925), asutas 1970 omanimelise novelliauhinna.
Romaanid „Felix Ormusson” (1915) ja „Väike Illimar” (1937).
Esseed „Kriitika” I–VIII (1935– 36), monograafiad „Juhan Liiv” (1927), „Eesti Kirjameeste Selts” (1932), reisikirjad jm.
„Teosed” I–VIII (1957–62), „Kogutud teosed” I–XV (alates 1986).
