Eesti Mälu: Erika Nivanka „Soome lahe kahel kaldal”

Erika Nivanka mälestusteraamatut iseloomustab teatav linnulennulisus: aastad vahetuvad kiiresti ja meenutaja ei kärsi eriti üksikasjadesse süüvida. Küll aga on tal annet dramatiseerida sündmusi ja inimesi, kelle seas on nii mõnigi nimekas poliitik ja kultuuritegelane. Eelkõige keskendub „Soome lahe kahel kaldal” siiski tööle ja ühiskondlikule tegevusele ning jätab isikliku elu varju, libisedes kiiresti üle nii mõnestki traagilisest sündmusest. Küllap määras memuaaride stiili paljuski seegi, et need on sündinud lindistustena. 1980. aastate lõpus hakkas Tuglase selts koguma mälestusi Eesti ja Soome suhetest ning esimeste intervjueeritavate seas oli ka Erika Nivanka.

Võib-olla just seetõttu on meenutaja sümpaatiad ja antipaatiad sedastatud sedavõrd tugeva tunderõhuga: näiteks elu Pariisis Erikale mitte lihtsalt ei meeldi, vaid meeldib tingimata „hirmsasti” – kui aga teda koos väikeste lastega sunnitakse seal rongis püsti seisma, siis saab ta sellest „lausa šoki”. Ent kui Soome andis pärast II maailmasõda Nõukogude Liidule välja eesti vabatahtlikud, siis ta peaaegu „ei tahtnud enam elada”. Iseäranis paeluvad ongi emotsioonid, mis seostuvad meenutajale sõjaga. Nivanka mälestuste seda osa võib lugeda ka omamoodi II maailmasõja tundmuste ajaloona, nii nagu „Eesti mälu” sarjas varem ilmunud Marta Lepa mälestusi võib Jaan Unduski sõnutsi vaadelda 1905. aasta emotsionaalse ajaloona. Nivanka ei kirjelda kaasahaaravalt mitte üksnes oma tundeid seoses toonase „hullu” meeleoluga, vaid talle meenuvad pidevalt ka teiste inimeste tundmused, mida tekitas sõda – näiteks nutt ja kibestumus.

Pätsi veendunud toetaja

Sõda toob raamatusse ka seikluslikkust. Puututakse kokku luurajatega, hoolitsetakse eesti vabatahtlike eest ja varjatakse pagulasi. Sõjaga on tihedalt seotud veel üks teema, mille juurde meenutaja üha naaseb: Eesti ja Soome natsimeelsed liikumised. Nivanka suhtub mõlemasse, nii vapsidesse kui ka soomlaste akadeemilisse Karjala seltsi kirgliku eitusega. Nii meenutab ta, kuidas Artur Sirk „karjus nagu Hitler” ja tema kõne polnud mitte ainult „vastik”, vaid ka „vilets”. „Mis viga sõimata kõiki põhjuseta!” (Lk 31.) Vapsidega puutus Erika kokku peamiselt Tartu päevil, kui nende populaarsus lõhestas ka üliõpilaskonda. Sama teravas toonis kirjeldab ta hiljem „kibedat üllatust”, mille põhjustas soomlaste liit sakslastega ning õhin, millega Suur-Soome ideoloogid läksid kaasa Hitleri plaanidega Euroopat ümber kujundada – ning mille üks osa oli kuulujuttude kohaselt eestlaste ümber asustamine Karjala metsadesse. Et Erika oli Konstantin Pätsi veendunud toetaja, siis ei ole tema kriitika erapooletu. Kuid see on kindlasti vajalik ka praegu, eriti arvestades, et Saksa okupatsiooni kujutatakse Eestis valdavalt üsna positiivses võtmes – ning hoopiski vähe kõneldakse sellega seoses natsiideoloogiast ja selle kõlapinnast Soome lahe kallastel.

Erika aga jääb Pätsi-aegseks inimeseks surmani. Sõjaeelset Eesti Vabariiki kirjeldades jätab meenutaja kõrvale talle muidu nii omase kriitikameele ja toob kuuldavale üksnes kiidusõnu. Erika esindab põlvkonda, kes oli Vabadussõja ajal lapseeas ning sai täiskasvanuks juba iseseisvas riigis. Nagu öeldud, jõudis ta seejärel kiiresti riigiametnike tippu. Propagandatalitus oli autoritaarsel ajajärgul mõjukas asutus ja seal töötades korraldas Erika mitmeid ajale iseloomulikke rahvusideoloogilisi kampaaniaid, näiteks kodukaunistamise aktsiooni. Seeläbi leiab tema memuaaridest köitvaid kirjeldusi paljude rahvuslike rituaalide leiutamise kohta. Nagu ikka, oli selliste kollektiivsete ürituste ülesanne tugevdada ühtsustunnet ja rahvuslikku meelsust. 1930. aastate lõpus loodi selleks muu hulgas mitu uut tähtpäeva. Erika oli seotud võidupüha juurutamisega, aga näiteks ka Lydia Koidula surma-aastapäeva suurejoonelise tähistamisega (1936). Emadepäevastki vermiti tema käe all „rahvuslik pidupäev” (lk 47). Erikal oli oluline roll ka uute traditsioonide avalikkusele tutvustamisel: tähtpäevadel käis ta tihti kõnelemas nii maal kui ka linnas, esines raadios, ajalehtedes jne. Enamgi veel, kui rahvuslike kampaaniate järg oli jõudnud nimede eestistamiseni, siis lubas Erika kasutada selle reklaamiks iseennast. „Nimelt avaldasid lehed mõne inimese pildid ja piltide peale oli kirjutatud: otsige nimi! Siis hakati kohvikutes või mujal nõu pidama, mida sellele preilile nimeks panna.” (Lk 202.) Lõpuks ei lasknud ta end siiski rahval ümber ristida, vaid kogu perekond võttis isa valitud nime.

1930. aastate rahvuspedagoogilisele ja isamaalisele vaimule jääb meenutaja lõpuni truuks. Seeläbi peaks raamat pakkuma huvi kõigile, kes tahaksid toonasel „jõulisel ajastul” (nagu Erika seda aega iseloomustab) valitsenud meeleolusid lähemalt tundma õppida. Siinkohal on kõnekas tema veendumus, et algupärast omakultuuri on võimalik luua kampaaniate korras. Muidugi eeldas seda usku juba tema töö: Erika kohustuste hulka kuulus rahvakunsti ja -kommete, eriti rahvarõivaste ja -tantsude propageerimine. Pätsi aja „omarahvusliku orientatsiooni” vaimus aitas ta samuti korraldada konkursse, leidmaks uusi algupäraseid eesti pidulaule jmt.

Karjääri asemel Soome elama

Lisaks argi- ja pidukultuurile taheti „uuesti omaks” luua ka keel ja meel. Meenutaja pöörab palju tähelepanu haridusele ja noorsoo tsiviliseerimisele laiemaltki: uuendada tuleb ka eestlase üldist välist olekut, käitumist ja eneseteadvust. Oma ema nimetab Erika veel kadakasakslaseks, samal ajal aga ei väsi ta kordamast, et tema põlvkond ei tunne enam mingisugust alaväärsust. Võib siiski kahelda, kas varasematest mõjudest ja koloniaalajaloo painetest nii kiiresti üle saadi – sest miks muidu reageerisid paljud eesti üliõpilased, sealhulgas Erika nii ägedalt ja ülitundlikult A. H. Tammsaare romaanile „Ma armastasin sakslast” (1935). „See oli romaan, mida meie, kes olime ülikoolist värskelt tulnud, võtsime täieliku eesti üliõpilase haavamisena. Ehk kunagi, vabariigi algul, võis olla selline olukord, et meie olime sakslaste ees käpuli maas, aga sel ajal oli meie iseteadvus juba nii suur.” (Lk 54.)

Paljulubav karjäär, mille Erika 1930. aastatel tegi, andis isiklikus plaanis muidugi igati põhjust iseteadev olla. Talle tehti isegi ettepanek parlamenti kandideerida. Ent 1938. aastal abiellus ta soomlase Eino Nivankaga ja kolis Helsingisse, kus talle ei avanenud enam karjääri ega ühiskondliku tegevuse võimalust. Erikast sai Eesti-huvilistes ringkondades lugupeetud inimene ja isegi väikestviisi legend, kuid Helsingis sai ta viimaks tööd märksa tagasihoidlikumal raamatukoguhoidja kohal. Mälestustes on kohanemisraskusi kirjeldatud küllaltki tumedates toonides. Eesti naine ei võtagi Soomet omaks: ta näeb kõikjal vanameelsust ja võõravaenu ning elab rõõmuga vahepeal mitu aastat välismaal. Võib muidugi oletada, et üldmuljet on muutnud negatiivsemaks ka Erika vastumeelsus Soome poliitiliste valikute suhtes (Suur-Soome ideoloogide mõju, järeleandmine Nõukogude Liidu nõudmistele pärast sõda jne). Kuid samal ajal tuleb loota, et neid tähelepanekuid ei rakendata kriitikameeleta Eestis viimasel ajal esile tõusnud Soome-vastaste etteheidete hüvanguks.

Erika Eugenie Nivanka

(1909–1988)

Neiupõlvenimega Weidenbaum, eestistatult Viirsalu

Sündis Rakveres raudteeametniku tütrena. Õppis Rakveres ja Tallinnas ning astus 1926 Tartu ülikooli filoloogia erialale.

Ülikooli ajal oli aktiivne üliõpilaskonnategelane ja Üliõpilaslehe toimetaja, naiskorporatsiooni Indla liige ja pikaaegne esinaine. Kuulus ka naiskodukaitse ja Eesti naisliidu juhatusse.

1934–1935 riigi ringhäälingu diktor. 1935–1938 töötas riiklikus propagandatalituses.

Ungaris keelekursustel tutvus soomlase Eino Nivankaga (1905– 1987), kellega abiellus 1938 ja kolis Soome. Eino tegi oma elutöö Helsingi ülikooli raamatukogus.

Helsingis oli esialgu Eesti seltsi esimees. Pärast Soome ja NSV Liidu rahu sõlmimist 1944 lahkus aastaks Rootsi, elas 1951–1953 Prantsusmaal ja seejärel taas Rootsis, kus tegi tõlketöid, töötas pagulasorganisatsioonides, õpetas eesti algkoolis.

Soome tagasi pöördumise järel oli 1960–1975 Helsingi ülikooli füüsikainstituudi raamatukoguhoidja.

Mälestusteraamatu „Soome lahe kahel kaldal” kõrval on avaldanud artikleid ajakirjanduses ja mõned teisedki teosed, näiteks pagulaspoliitilise brošüüri „Naine ja noorsugu okupeeritud Eestis” (1955), aga ka soomekeelse Tallinna vanalinna reisijuhi „Vanha Tallinna” (1966).