Eesti kohast Euroopa väärtusruumis

Eestlased hindavad kõrgelt iseolemist. Oleme võidelnud end vabaks, taastanud oma riigi ja võtnud taas sisse koha demokraatlike lääneriikide peres. Ent korraga on meil tekkinud teatav nõutus. Küsime endalt: kes me oleme, mida me tahame ja kuhu me läheme? Kas me ikka tegelikult kuulume Euroopa väärtusruumi? Tundub, et need väärtused, mille on tõstnud kilbile Euroopa Liit, ei ole meie elukorralduse aluseks.

Ajal, kui Eesti võitles alles oma õiguse eest pääseda tagasi Euroopa rahvaste perre, selgitas president Lennart Meri kannatlikult kõigile Lääne-Euroopa rahvastele, et Eesti on alati olnud osa Euroopast. St. Galleni ülikoolis 19. mail 2001 peetud kõnes “Väikeriikide roll Euroopa kultuuriruumis” ütles president Meri: “Kommunistliku diktatuuri ajal, mis tõi Eestile inimohvrite kõrval kaasa tugeva venestamislaine, suutsime oma identiteeti kõige edukamalt kaitsta ühisväärtuste kaudu, mis meid läbi sajandite on sidunud Lääne-Euroopa kultuuriruumiga.”

Mis on Euroopa kui väärtusühendus? Missugused väärtused ühendavad 25 rahvust ja 455 miljonit inimest? Kas Euroopa väärtused vastanduvad Ameerika Ühendriikide väärtustele või hoopis islamimaade omadele? Selleks et saaksime neile küsimustele vastata, peaksime kõigepealt teadma, mis on üldse väärtused.

Mis on väärtused?

Väärtused on mingid asjad või seisundid, mida inimesed igatsevad ja hindavad. Paljusid asju oskame tõeliselt hinnata alles siis, kui oleme nad kaotanud või kipume neist ilma jääma. Näiteks tervist väärtustab inimene sageli alles siis, kui jääb haigeks. Nooruse võlusid mõistab ta täiel määral siis, kui jääb vanaks. Nii on lugu ka vabadusega, sedagi oskame kahjuks tõeliselt hinnata alles siis, kui oleme sellest ilma jäänud.

Väärtustest aru saamine nõuab kujutlusvõimet. Peame kujutama ette praegusest erinevat situatsiooni, mõtlema, mis oleks, kui tingimused oleksid teised. Selleks et väärtustada lapsi, peab kujutlema, mida tähendab saada üksi vanaks, teada, et keegi ei jää sind mäletama, ei vaata sinu fotoalbumit, ei kanna sinu ehteid, ei tule sinu hauale. Rahvana hakkame väärtustama lapsi, kui kujutleme, mida tähendab olla oma emakeele viimane kõneleja. Demokraatia hindamiseks peaksime kujutama ette elamist diktatuuri all.

Ent oma väärtustes selgusele jõudmine üksi ei aita veel edasi. Väärtused võivad sattuda ka omavahel konflikti. Ja siis tuleb otsustada, milline väärtus on tähtsam. Elu koosnebki valikutest erinevate väärtuste vahel: kas hoida loodust või suurendada tarbimist, kas teha karjääri või sünnitada lapsi, kas olla aus või ajada taga omakasu jne. Väärtuste vahel valimist hõlbustab see, kui inimesel on oma arusaam heast elust. Eelistatakse seda, mis aitab kaasa õnne saavutamisele. Moraaliühenduse liikmetena mõtleme oma valikuid tehes aga ka teiste heaolule, püüdes suurendada õnne koguhulka maailmas.

Väärtused jagunevad positiivseteks ja negatiivseteks. Positiivsed väärtused on need asjad või seisundid, mida me soovime. Negatiivsed väärtused aga need, mida me tahame vältida. Positiivsete väärtuste näiteks on rahu, turvalisus, tervis ja armastus. Negatiivsed väärtused on aga sõda, okupatsioon, haigus ja üksindus. Kui me otsime Eesti ühisväärtusi, siis võib-olla on kergem jõuda selgusele ühistes negatiivsetes väärtustes ja leppida kokku selles, mida me mitte mingil juhul ei taha lasta sündida. Oleme üksmeelel selles, et me ei taha kaotada iseseisvust. Me ei taha vaesust, alandust ega häbi. Me ei taha sõda, õnnetusi ega surma. Me ei taha, et kaoks selle maa keel ja hääbuks meie kultuur. Me ei taha, et häviks meie ilus puutumatu loodus. Me ei taha olla vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus. Kuigi positiivsed ja negatiivsed väärtused ei ole täpselt vastavuses, võib selle üle mõtlemine, mida me mitte mingil juhul ei taha, aidata meil mõista, mida me tahame. Ja mida peame tegema selleks, et vältida negatiivseid väärtusi ja hoida alal positiivseid.

Euroopa identiteet

Tegelikult tugineb ka Euroopa identiteet negatiivsetele väärtustele. On ju Euroopa Liit loodud selleks, et vältida sõdu, tsivilisatsioonide kokkupõrkeid, rahvuslikku ja religioosset sallimatust ning nii üksikisikute kui ka gruppide õiguste jalge alla tallamist. Erinevalt impeeriumidest, mis rajati lahinguväljadel sündinud võidule, sündis Euroopa Liit kaotustest. Kahe maailmasõja järgne Euroopa oli varemetes ja laastatud, suur osa rahvast tapetud, terved linnad purustatud, kui Euroopa rahvad otsustasid leida sellise poliitilise mehhanismi, mis lubaks neil saada üle vanast vaenust ja elada koos rahus. 1948. aasta Euroopa kongressil esitas Winston Churchill oma nägemuse Euroopa identiteedist: “Me loodame näha sellist Euroopat, kus igalt maalt pärit inimesed mõtlevad samamoodi eurooplaseks olemisest, nagu nad mõtlevad kokkukuulumisest oma päritolumaaga. (…) ja ükskõik kuhu nad ka ei lähe sellel avaral maal, tunnevad oma südames: “Siin olen ma kodus.””

Selle nägemuse teokssaamise raskus seisnes selles, et Euroopa identiteet tuli alles luua. Identiteet põhineb väärtustel. Saksa ajaloolane Jörn Rüsen väidab artiklis “Kuidas ületada etnotsentrismi?” (2004), et kõik maailma kultuurid on läbi imbunud etno-tsentrismist, mis sõnastab identiteedi “põhinarratiivide” abil, mis rõhutavad rahvuse ühtekuuluvust ja erinevust teistest. Etnotsentrism tähendab seda, et oma rahvusest mõeldakse positiivsete väärtuste kaudu, teistega aga seotakse negatiivsed väärtused. Rüsen ütleb, et etnotsentristlikku lähenemist saab vältida, kui meie väärtussüsteem sisaldab võrdsuse printsiipi, mis läbib enda ja teiste erinevusi. Siis kaotab erinevus normatiivselt lahutava jõu ja rakendub erinevuste vastastikuse tunnustamise printsiip. Oluline on murda enesest lugupidamine ja teiste teistsugususe põlastamine.

See tundub olevat strateegia, mida soovitavad kasutada ka uue Euroopa ideoloogid. Ajalooliste Euroopa rahvuste konstrueerimisel olid määrava tähtsusega narratiivid, mis jutustasid rahva võitudest või kannatustest. Timothy Garton Ash kirjutab artiklis “Euroopa tõesed lood” (2007), et Euroopa identiteet ei saa toetuda kultuurilisele mälule, sest see on nii valiv: mida ühed rahvad tahavad mäletada, seda soovivad teised unustada. Euroopa identiteeti ei tohiks konstrueerida ka vastanduses USA-le või islamimaailmale. See “teine”, kellele võiks vastanduda, on Euroopa enda minevik, mille hulka kuuluvad arvukad barbaarsed sõjad, kaasa arvatud sõda endises Jugoslaavias. Vaid selline enesekriitiline suhtumine oma minevikku võiks Euroopal aidata leida uut identiteeti, mis põimuks läbi kuue ühise eesmärgiga, milleks on vabadus, rahu, õigus, heaolu, mitmekesisus ja solidaarsus.

Eesti identiteet

Euroopa väärtustab kultuurilist mitmekesisust. See, et me väärtustame kõrgelt oma keelt ja kultuuri ning oleme uhked oma pika ajaloo üle, ühendab meid teiste Euroopa rahvastega. Ent peale keele ja kultuuri põhineb Eesti identiteet ka kultuurilisel mälul, kus hoitakse tallel ühiseid mälestusi kuldsest Rootsi ajast, Saksa ajast, ärkamisajast, sõdadevahelisest Eesti Vabariigist ja 50-aastasest Nõukogude sõjalisest okupatsioonist. Just meie rahva suured kannatused – küüditamine, massiline hävitamine, kollektiviseerimine, venestamine – toidavad meie kollektiivset mälu. Meie identiteedi aluseks on ühelt poolt kannatused ja teisalt kangelaslik vastupanu ning vabadusvõitlus.

Selles avaldub meie etnotsentrism. On tõsi, et etnotsentristlik narratiiv aitas meil kommunistliku okupatsiooni ajal säilitada oma rahvuslikku identiteeti, ent nüüd takistab see omandamast Euroopa identiteeti. Täna leiame ühise keele pigem USA-ga, kes ei kõhkle nimetada teisi rahvaid enda vaenlasteks ja hävitada kurjuse impeeriume. Euroopa suhtub sõjalise jõu kasutamisse ambivalentselt, eelistades diplomaatiat, majandusabi ja rahuvalve-missioone.

Teise maailmasõja sündmuste puhul soovitatakse kasutada kaht kultuurilist strateegiat, mis aitavad üle saada etnotsentrismist: leinamine ja andestamine. Ent eestlased küsivad, kuidas saab andestada, kui süüdlased pole andestust palunud. Osalt on see tingitud rahvusvahelisest situatsioonist. Teise maailmasõja sündmuste puhul on sakslased olnud varmad võtma enda peale kogu süüdlase rolli. Juudid on haaranud endale täielikult ohvri rolli. Nii ei jää teistele rahvastele Teise maailmasõja sündmustes enam piisavalt ruumi. See on aidanud kaasa ühekülgsele ajaloomõistmisele. Sakslased on natsionaalsotsialismi kuriteod järjekindlalt hukka mõistnud, samas kui venelased pole ikka veel tunnistanud kommunistliku reÏiimi kuritegelikkust. Seetõttu pööratakse  natsireÏiimi kuritegudele maailmas palju rohkem tähelepanu kui kommunismi kuritegudele. Nii pole imestada, et meie tundeid minevikus meile osaks saanud ebaõigluse suhtes ei mõisteta. Ent meie jälle ei mõista, miks lääneriigid suhtlevad Venemaaga nii leplikult.

Eestlaste ja teiste samasuguse saatusega rahvaste ülesandeks on maailmale järjekindlalt meenutada, et kommunistliku reÏiimi kuriteod polnud sugugi väiksemad kui natsliku reÏiimi omad. Ja et peale juutide on ka paljud teised rahvad olnud süstemaatilise hävitamise objektiks. Ent samas peame mõistma, et Euroopa on otsustanud leppida ja teeb kõik selleks, et hoida rahu. Etnotsentrismis nähakse rahvustevaheliste pingete ja konfliktide peamist allikat.

Lõpetuseks

Me lootsime naasta Euroopasse kui oma päriskoju, ent see kodu pole enam seesama Euroopa, kuhu me kunagi kuulusime. See Euroopa, kuhu me naasime, pole enam etnotsentristlike rahvusriikide Euroopa, kus sakslased, prantslased, inglased ja hispaanlased pakatavad rahvuslikust uhkusest.

See on Euroopa, mis on tõstnud au sisse erinevuste vastastikuse tunnustamise printsiibi. Euroopa, mis on leppinud kokku selles, et välditakse sõda, türanniat ja okupatsiooni ning väärtustatakse rahu, vabadust, vastutust, kõigi võrdsust seaduse ees ja solidaarsust. Kui mõtleme järele, siis leiame, et need on täpselt needsamad väärtused, millest Eestigi lähtub.

Euroopa ootab meilt, et me nende väärtuste nimel loobuksime etnotsentrismist ja järgiksime erinevuste vastastikuse tunnustamise printsiipi. Eesti vajab, nagu Euroopagi, vastandumist omaenda minevikule, mis on täis nii kangelastegusid kui ka reetmisi, võitlusi ja põgenemisi, endale kindlaks jäämist ja kollaboratsiooni, vastupanu ja allaandmist. Vaid iseenda mineviku kriitiline vaagimine võib meid vabastada enesekesksusest ja sallimatusest.