Ebavõrdsus lõhestab ühiskonda

Statistika on päris ühemõtteline. Mida suuremad on lõhed rikaste ja vaeste vahel, seda suuremad on ka sotsiaalsed probleemid. Ükskõik kas vaadata kuritegevust, vägivalda, uimastitega seotud kuritegevust, alaealiste rasestumist, halba tervist, ülekaalulisust, haridust või oodatavat eluiga – kõikjal ilmneb, et ebavõrdsetes riikides on need näitajad teistest halvemad. Ja mitte ainult pisut halvemad. Teisisõnu: lääne tööstusriikides, kus rikaste ja vaeste erinevus on väiksem, on näiteks kuni kuus korda vähem tapmisi. Ja kuni kümme korda vähem inimesi istub vangis.

Mis riigid paistavad eriti halvas mõttes silma?

Mõõdupuuks on konkreetsete riikide kõige rikkama ja kõige vaesema viiendiku sissetuleku erinevus. Suure ebavõrdsusega riikides on see erinevus ligi kaks korda suurem kui võrdsetes ühiskondades. Kui rääkida ebavõrdsusest ja sotsiaalsetest probleemidest, siis paistavad kõige halvemas mõttes silma USA, Suurbritannia ja Portugal. Kõige paremasse valgusse jäävad Jaapan ja Skandinaavia riigid. Saksamaa on üsna keskel.

Ja võrdsemates ühiskondades on tõesti alati ja igal juhul vähem probleeme?

Me oleme hinnanud kümneid uuringuid ja need räägivad kõik ühte keelt: massiivne ebavõrdsus teeb ühiskonna düsfunktsionaalsemaks. Ilma igasuguste eranditeta.

Miks see nii on?

Näiteks eksisteerib seos ebavõrdsuse ja hariduse – ning seega sotsiaalse tõusu võimaluse – vahel. Et seda kõike seletada, ei piisa makromajanduslikest mudelitest. Tuleb arvestada ka ebavõrdsuse psühholoogilisi ja sotsiaalseid tagajärgi. Inimesed reageerivad väga tundlikult, nad võrdlevad ennast ja oma staatust teistega. Materiaalne ebavõrdsus tekitab hirmu oma staatuse pärast…

… aga mis pistmist on vanemate staatusehirmul laste haridusvõimalustega?

Vanemad annavad oma hirmu sageli ebateadlikult lastele edasi. Me elame ühiskonnas, kus koostöö loeb vähe ning kus inimeste eneseväärikus ja enesetaju põhineb eeskätt materiaalsel edul. See jõuab loomulikult ka lasteni. Nad saavad staatusehirmu juba hällis kaasa ning see mõjutab ka nende väärtushinnanguid ja sotsiaalsete suhete kvaliteeti. Ebavõrdses ühiskonnas on vähem usaldust, vähem sotsiaalset sidusust. Ühtaegu suureneb vägivaldsus. Ja see kõik mõjutab muidugi ka laste haridusvõimalusi.

Süüdi on seega ühiskond?

Jah. Ebavõrdsus tekitab vanematel staatuseprobleemi ja see mõjutab omakorda lapsi.

Aga kuhu jääb individuaalne vastutus? Ülekaalulisusel on ju ometi mõningat pistmist ka sellega, kui inimene toitub peaasjalikult burgeritest ja friikartulitest!

Ei. Sotsiaalepidemioloogia on tõendanud, et krooniliste stressisümptomite peapõhjus on meie sotsiaalsete suhete halb kvaliteet. Aga stressis inimesed söövad, et end hästi tunda, ja nad söövad tihti suure rasvasisaldusega toitu. Peale selle on uuringutest teada, et varajases lapsepõlves kogetud stress ja hirm mõjutab tulevast kehakaalu.

Kas rikaste riikide pere kõige rikkamate tulemused on paremad? Kas on olemas seos hea-olu ja sotsiaalsete probleemide vahel?

Ei. Võtkem oodatav eluiga: ehkki sissetulek inimese kohta on USA-s ja Norras palju suurem kui Kreekas või Portugalis, pole siin suuri erinevusi. Sama lugu on ka kõigi teiste sotsiaalsete indikaatoritega, mida oleme uurinud.

Kas see tähendab, et alates teatud tasemest kaotab materiaalse heaolu kasv oma tähenduse?

Jah, täpselt. Ma usun, et rikastes lääneriikides ei too majanduskasv iseenesest kaasa inimeste hea-olu suurenemist.  

Keskklassi see ei sega. Keskklass usub ju, et ebavõrdsus neid ei puuduta.

Sellega keskklass eksib. Ebavõrdsetes ühiskondades on sotsiaalne olukord ka seetõttu palju halvem, et see ei puuduta üksnes vaeseid. Võrdsemates ühiskondades kannatab psüühikahäirete all umbes kaheksa protsenti inimesi, USA-s seevastu 25 protsenti! Muidugi on sotsiaalsed probleemid madalates ühiskonnakihtides eriti aktuaalsed. Aga ebavõrdses ühiskonnas jõuavad need ka keskkihti. Pikaajalises perspektiivis läheb ühel keskmisel Skandinaavia või Jaapani lapsel elus igal juhul paremini kui USA või Suurbritannia lapsel. See laps satub väiksema tõe-näosusega uimastisõltuvusse, langeb väiksema tõenäosusega kuritöö ohvriks ja tal on ka paremad šansid koolis edu saavutada.

Veel kord: kas ebavõrdsus on tõesti kõigi sotsiaalsete probleemide määrav põhjus? Kas asjal pole pistmist näiteks sellega, et suure ebavõrdsusega riikides on ühtaegu ka suur immigrantide osakaal?

See ei pea üldse paika! Rootsis ja USA-s on võrdsel määral kodanikke, kes on sündinud välismaal. Ja lõputud uuringud on näidanud, et ühiskonna etnilise koosseisu ja ebavõrdsuse taseme vahel puudub seos.

Majandusteadlased ütlevad, et ebavõrdsus viib ühiskonda edasi, sest see soodustavat innovatsiooni, konkurentsi ja kasvu.

Õige on see, et arenevates maades võib ebavõrdsus ajutiselt positiivselt mõjuda. Kõrgelt arenenud tööstusriikides see aga enam nii pole, näitab meie statistika. Vaid üks väike näide: kui ebavõrdsus tugevdaks riigi innovaatilisust, siis peaks riikides, kus rikaste ja vaeste vaheline lõhe on suurem, registreeritama elanike kohta rohkem patente. Aga see ei ole nii.

Nobeli preemia laureaat Paul Krugman oli – nii nagu minagi – arvamusel, et ebavõrdsuse kasvu eest vastutavad poliitikud. Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel suurenes kõigis lääne tööstusriikides võrdsus. Pööre saabus alles 1980. aastatel Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri liberaliseerimispoliitikaga.

Kui ebavõrdsuse eest vastutab poliitika, siis kas poliitikaga saab tekitada ka rohkem võrdsust?

Poliitika peab seda tegema! Vähemalt finantskriisi algusajast peale teab enamik inimesi, et nii ei saa enam jätkata. Inimesed tunnevad, et meie ühiskonnad on muutunud julmemaks, halastamatumaks, ebasotsiaalsemaks. Inimestes tekitab rahutust, et vähesed on rikkad, paljudel on aga sotsiaalsed probleemid. Nad teavad, et parem elu sõltub esmajoones sotsiaalsete suhete kvaliteedist. Ja see paraneb vaid siis, kui vähendatakse sissetulekute erinevust.

Mida poliitika konkreetselt tegema peab?

Võrdsus on pikaajaline projekt. See ei puuduta üksnes ümberjagamise küsimust. Rootsi teeb seda maksudega, Jaapanis pole palgavahed nii suured. Kuid vaja on tugevdada ka demokraatiat majanduses, näiteks ametiühingute ja töötajate kaasarääkimisõiguse kaudu või soodustades töötajate ettevõtte omanikeks olemist. Kui töötajate suurem kaasarääkimisõigus muudab firma kogukondlikumaks, suureneb ka tööviljakus. Seda me teame.

Kas üksikute sotsiaalprobleemidega võitlemiseks on üldse mõtet raha kulutada, kui kurja juurt, ebavõrdsust ei puudutata?

Ühest küljest leidub – eriti ebavõrdses ühiskonnas – sotsiaalseid tulekahjusid, millesse sotsiaalriik peab sekkuma. Kui näiteks perekonnas kuritarvitatakse uimasteid või seal esineb vägivalda, siis peab riik varakult laste kaitseks vahele astuma. Aga kui poliitika ei tegele probleemide juurtega, siis ei muutu miski fundamentaalselt ja see on kokkuvõttes üpris kallis ja ebaefektiivne. Seega peame me endile ühiskonnana esitama põhimõttelise küsimuse: kas me tahame tõesti elada moto järgi, et tugevam saab suurema osa ja nõrgem jääb ilma? Ebavõrdsus lõhestab ühiskonda. Ma usun, et me vajame rohkem koostööd ja üksteisega arvestamist. Inimesed tahavad suuremat sotsiaalset võrdsust.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Die Zeit.

Copyright Die Zeit/John F. Jungclaussen/Christian Tenbrock

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson