“Die Weltliteratur”: Kuidas me lugedes üksteist mõistame

Milan Kundera

Prantsuse keelest tõlkinud Martin Kala

Maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis

Eurooplast, olgu ta kas natsionalist või kosmopoliit, juurtega või juurtetu, mõjutab üdini tema suhtumine oma kodumaasse; võimalik, et rahvuse probleemid on Euroopas keerukamad ja kaalukamad kui kusagil mujal, igatahes on need siin teistsugused. Peale selle on Euroopa iseärasus veel ka suurte rahvaste kõrval elavad väikerahvad, kellest mõnigi on kahe viimase sajandi jooksul saavutanud või taasleidnud oma poliitilise iseseisvuse. Nende olemas-olu ongi ehk see, mis aitas mul mõista, et just mitmekesisus on hinnaline euroopalik väärtus. Ajal, mil Venemaa üritas minu väikest kodumaad oma näo järgi ümber kujundada, sõnastasin mina oma Euroopa ideaali nõnda: maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis. Mu kodumaad ei valitse enam venelased, kuid nimetatud ideaal on praegu veelgi enam ohus.

Kõigil Euroopa rahvastel on ühine saatus, kuid igaüks tajub seda omamoodi, lähtuvalt enda kogemusest. Seetõttu näibki Euroopa kunstide (maalikunsti, kirjanduse, muusika jne) ajalugu olevat teatejooks, milles eri rahvad annavad teatepulga üksteisele edasi. Polüfooniline muusika, mille juured olid Prantsusmaal, arenes edasi Itaalias, saavutas erakordse keerukuse Madalmaades ning jõudis täiuslikkuseni Saksamaal, Bachi töödes. Inglise romaani 18. sajandi tõusule järgnes Prantsuse, siis Vene ja seejärel Skandinaavia romaanide ajastu jne. Euroopa kunstide ajalooline dünaamilisus ja pikk eluiga oleks käsitamatu, kui poleks rahvaid, kelle mitmekülgsed kogemused moodustavad ammendamatu inspiratsiooniallika.

Ma mõtlen Islandile. 12. ja 13. sajandil sündis seal tuhandete lehekülgede pikkune kirjanduslooming – saagad. Säärast proosakirjandust polnud sel ajastul loonud oma rahvuskeeltes ei prantslased ega inglased! Me peaksime sellel põhjalikumalt peatuma: Euroopa esimese suure proosapärandi lõi tema väikseim rahvas, kelle rahvaarv ei küüni isegi tänapäeval kolmesaja tuhandeni.

Parandamatu ebavõrdsus

Müncheni nimest on saanud Hitleri ees kapituleerumise sümbol. Ent täpsemalt: 1938. aasta sügisel Münchenis mängisid neli suurt Euroopa riiki – Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia – rolli ühe väikeriigi saatuse kujundamisel, andmata talle endale isegi sõnaõigust. Teises ruumis ootasid kaks Tšehhi diplomaati terve öö, et neid viidaks varahommikul mööda pikki koridore tuppa, kus kurnatud, tülpinud, haigutavad Chamberlain ja Daladier informeerisid neid surmaotsusest.

“Kauge maa, millest me teame väga vähe” (a far away country of which we know little) – need kuulsad sõnad, millega Chamberlain püüdis õigustada Tšehhoslovakkia ohverdamist, pidasid paika. Euroopas seisavad suured riigid ühel ja väikesed riigid teisel pool; ühed rahvad istuvad läbirääkimiste laua taga ja teised ootavad öö läbi koridoris.

Väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on neist vägevam, ei arvesta ega isegi märka neid. (“Ainult Ajaloole kui sellisele vastu seistes suudame me vastu seista praegusele ajaloole,” kirjutas Wytold Gombrowicz.)

Poolakaid on maailmas sama palju kui hispaanlasi. Kuid Hispaania kujutab endast iidset võimu, mille eksistentsi pole iial miski ohustanud, samal ajal kui poolakatele on Ajalugu õpetanud seda, mida tähendab mitte olemas olla. Jäetud ilma oma riigist, elasid nad surmaohus kauem kui terve sajandi. “Poola pole veel hukkunud,” ütleb teravalt nende rahvushümni esimene rida ning kirjas Czeslaw Miloszile kirjutas Gombrowicz umbes 50 aastat tagasi lause, mida poleks ühelegi hispaanlasele iialgi pähe tulnud: “Kui meie keel on saja aasta pärast veel olemas...”

Oletagem, et Islandi saagad kirjutati inglise keeles. Siis oleksid nende kangelaste nimed meile sama tuttavad kui Tristan või Don Quijote; nende esteetiline eripära – kroonika ja väljamõeldise vahepeal – oleks provotseerinud igasuguseid teooriaid; inimesed oleksid vaielnud selle üle, kas just neid tuleks pidada Euroopa esimesteks romaanideks. Ma ei taha öelda, et saagad on unustatud – pärast sajanditepikkust ükskõiksust uuritakse neid nüüd kogu maailma ülikoolides –, kuid nad kuuluvad “tekstiarheoloogiasse” ega mõjuta elavat kirjandust.

Teades, et prantslased pole harjunud eristama rahvust ja riiki, olen märganud, et Kafkat nimetatakse sageli tšehhi kirjanikuks. Loomulikult on see mõttetu. Ehkki alates 1918. aastast oli Kafka tõepoolest äsja asutatud Tšehhoslovakkia kodanik, kirjutas ta ainult saksa keeles ning pidas ennast saksa kirjanikuks. Aga oletagem viivuks, et ta kirjutanuks oma raamatud tšehhi keeles. Kes neid siis praegu teaks? Selleks et Kafka jõuaks maailma teadvusse, kulus Max Brodil 20 aastat ja tohutu palju vaeva – ning ta tegi seda suurimate saksa kirjanike abiga! Isegi kui Praha kirjastaja oleks suutnud kujuteldava tšehhi Kafka raamatuid avaldada, poleks ükski tema kaasmaalane (see tähendab ükski tšehh) äratanud piisavalt aukartust, et tutvustada maailmale ekstravagantset teksti, mis on kirjutatud “kauge maa” keeles, of which we know little. Ei, uskuge mind, kui Kafka olnuks tšehh, ei teaks teda praegu keegi.

Gombrowiczi “Ferdydurke” avaldati Poolas 1937. aastal. Teos pidi ootama 15 aastat, kuni üks Prantsuse kirjastaja otsustas seda lugeda ning siis tagasi lükkas. Möödus veel palju aastaid, kuni prantslastel avanes võimalus tema loomingut oma raamatupoodides näha.

Die Weltliteratur

Kunstiteose lahterdamiseks on kaks elementaarset konteksti: kunsti rahvuslik (nimetagem seda kitsamaks kontekstiks) ja rahvusülene ajalugu (laiem kontekst). Me oleme harjunud nägema muusikat pigem laiemas kontekstis: muusikateadlase jaoks pole oluline, mis keelt kõnelesid Orlando di Lasso või Bach. Et aga kirjandus on seotud kindla keelega, uuritakse seda peaaegu igas maailma ülikoolis eranditult kitsamas – rahvuslikus – kontekstis. Euroopa pole suutnud vaadata oma kirjandust ajaloolise komponendina ning ma ei väsi rõhutamast, et see tähendab parandamatut vaimset kaotust. Sest vaadeldes vaid romaani ajalugu oleks see Rabelais, kes mõjutas Laurence Sterne’i, Sterne, kes inspireeris Diderot’d, Fielding, kes ammutas inspiratsiooni Cervantesest, Stendhal, kes võrdles end Fieldinguga, Joyce, kelles elas edasi Flaubert’i traditsioon, Hermann Broch, kes arendas Joyce’i peegeldusest välja oma romaanipoeetika, ja García Márquez, kes nägi Kafkas traditsioonist eemaldumise võimalust, et kirjutada teisiti.

Mu äsja kirja pandud mõtte sõnastas esimesena Goethe: “Rahvuskirjandus ei tähenda tänapäeval enam suurt midagi, oleme astumas maailmakirjanduse ajastusse (Die Weltliteratur) ja selle arengu tagamine sõltub meist kõigist.” Olge lahked, rääkides Goethe vaimsest testamendist tuleb tõdeda, et see on petlik. Sest avage mis tahes õpik või mis tahes antoloogia – maailmakirjandust esitletakse alati külg külje kõrval rahvuskirjandusega. See on kirjanduste ajalugu: kirjandused – mitmuses!

Ent samas, olgugi et kaasmaalased on Rabelais’d alati alahinnanud, ei ole keegi saanud temast paremini aru kui üks venelane – Bahtin. Dostojevskit mõistis kõige paremini prantslane Gide, Ibsenit iirlane Shaw, Joyce’i austerlane Broch. Terve suurepäraste põhjaameeriklaste generatsiooni – Hemingway, Faulkneri, Dos Passose – ülemaailmse tähtsuse tõid päevavalgele prantslased. (“Prantsusmaal peetakse mind ühe kirjandusvoolu isaks,” kirjutas Faulkner 1946. aastal ja kaebas ükskõiksuse üle, millele ta kodumaal põrkas.) Need mõned näited pole sugugi erandid, mis välistaksid reegli – ei, need ongi reegel ise. Geograafiline vahemaa viib vaatleja kohalikust kontekstist eemale ning lubab tal omaks võtta maailmakirjanduse laiema konteksti ehk ainsa lähenemise, mis suudab esile tuua romaani esteetilise väärtuse, see tähendab: senitundmatuid maailma asju, mida kõnealune romaan suudab lahti mõtestada, või selle uuendusliku vormi.

Kas ma pean sellega silmas, et romaani võiks hinnata valdamata keelt, milles originaal on kirjutatud? Just nimelt, seda ma silmas peangi! Gide ei rääkinud vene ega Shaw norra keelt, Sartre ei lugenud Dos Passost originaalkeeles. Kui Gombrowiczi ja Danilo Kiši raamatud oleksid sõltunud täielikult nende inimeste arvamusest, kes on suutelised lugema poola ja serbohorvaadi keelt, poleks nende radikaalset esteetilist uudsust kunagi avastatud.

(Ja väliskirjanduse professorid? Kas nende igati loomulik kohus pole mitte uurida töid maailmakirjanduse kontekstis? Mitte mingil juhul. Demonstreerimaks oma eksperditeadmisi teevad nad suurt kära, samastades kitsama – rahvusliku – kontekstiga igasuguse kirjanduse, mida nad õpetavad. Nad võtavad omaks selle arvamusavaldused, maitse ja eel-arvamused. Lootusetu: just võõrülikoolides loobitakse mis tahes kunstiteost põhjalikumalt poriga kui kodumaal.)

Väikerahvaste provintslikkus

Kuidas defineerida provintslikkust? Võimetusena (või keeldumisena) näha oma kultuuri laiemas kontekstis. On olemas kahesugust provintslikkust: suurte ja väikeste rahvaste oma. Suured rahvad suudavad vastu seista goethelikule arusaamale maailmakirjandusest, sest nende oma kirjandus näib olevat küllalt rikkalik, mistõttu nad ei huvitu sellest, millest kirjutatakse mujal. Kazimierz Brandys ütleb oma töös “Pariisi märkmikud 1985–87”, et prantsuse üliõpilase teadmistes maailmakultuurist on suuremad lüngad kui poola üliõpilasel, kuid seda ei heideta talle ette, sest tema enda kultuur sisaldab rohkemal või vähemal määral kõikvõimalikke maailma arengu aspekte, võimalusi ja etappe.

Väikerahvad on laiema konteksti suhtes tõrjuvad nimelt vastupidisel põhjusel: nad hindavad maailmakultuuri väga kõrgelt, kuid tunnevad selles ära võõra, nende peade kohal kõrguva taeva, kauge, ligipääsmatu, ideaalse reaalsuse, millel on vähe ühist nende rahvuskirjandusega. Väikerahvas sisendab oma kirjanikule veendumust, et ta kuulub ainuüksi kodumaale. Kui kirjanik heidab pilgu kodust kaugemale, liitudes oma ametivendadega kunsti rahvusülesel territooriumil, peetakse teda oma rahva suhtes pretensioonikaks ja üleolevaks. Ja et väikerahvaid tabab pahatihti olukord, kus kaalul on rahvuse püsimajäämine, võivad nad seda hoiakut kergesti moraalselt põhjendada.

Franz Kafka jutustab sellest oma “Päevikus”. “Suure kirjanduse” – antud juhul saksa kirjanduse – lähtepunktist vaadatuna vaeb ta jidiši- ja tšehhikeelseid kirjatöid. Väikerahvas, ütleb ta, tunnustab oma kirjanikke väga, sest nad panevad rahva “teda ümbritseva vaenuliku maailma silmis” uhkust tundma; väikerahva jaoks on kirjandus vähem kirjandusajaloo ja rohkem rahva asi ning erakordne kirjanduse ja rahva vahel olev osmoos hõlbustab “kirjanduse levimist üle kogu maa, kus see põimub poliitilise sõnumiga”. Selle kaudu jõuab Kafta ehmatava tähelepanekuni: “See, mis suures kirjanduses juhtub madalamal tasemel ja loob struktuurile täiesti asendamatu keldrikorruse, toimub siin kirkas päevavalguses; mis seal tekitab korraks põgusat huvi, tõstatab siin ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimuse.”

Need viimased sõnad tuletavad mulle meelde helilooja Bedrich Smetana loodud refrääni (kirjutatud Prahas aastal 1864): “Tunne rõõmu, tunne rõõmu, sa ablas kaaren, sind ootamas on maiuspala: peagi maiustad sa riigireeturiga.” Kuidas suutis nii suur muusik lagedale tulla säärase verejanulise rumalusega? Oli see ehk nooruse patt? Vabandust ei ole – autor oli kirjutamise ajal neljakümnene. Pealegi, mida see tol ajal üldse tähendas, kui keegi oli oma riigi reetur? Kas ta liitus komandoga, mis raius maha kaaskodanike päid? Sugugi mitte: reetur oli iga tšehh, kes eelistas Prahast Viini asuda ning seal vaikselt saksalikku elu elada. Nagu ütles Kafka: väikerahva jaoks on kirjandus vähem kirjandus-ajaloo ja rohkem rahva asi ning erakordne kirjanduse ja rahva vahel olev osmoos hõlbustab “kirjanduse levimist üle kogu maa, kus see põimub poliitilise sõnumiga”. Selle kaudu jõuab Kafka ehmatava tähelepanekuni, ta tõstatab ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimuse.

Rahva omanditunne oma kirjanike suhtes avaldub kitsama konteksti terrorismina, mis kahandab kogu töö tähtsuse vaid rolliks, mida see etendab kodumaal. Avan helilooja Vincent d’Indy loengu päevi-näinud mimeograafilise paljunduse – selle loengu pidas ta Pariisi Schola Cantorumis, kus 20. sajandi alguses koolitati terve põlvkond prantsuse heliloojaid. Selles leiduvad lõigud Smetana ja Dvoráki kohta, eriti kõnekas on Smetana kahe keelpillikvarteti käsitlus. Mida see meile tõendab? Kinnitab mõtet, mida on korduvalt uuesti väljendatud: see “folgimaiguline” muusika sai inspiratsiooni “rahvalauludest ja -tantsudest”. Ei midagi muud? Mitte midagi. Banaalne väärtõlgendus. Banaalne, sest rahvamuusika jälgi leiab kõikjalt: Haydnilt, Chopinilt, Lisztilt, Brahmsilt; väär, sest Smetana keelpillikvartetid on tegelikult intiimne muusikaline pihtimus, mis on kirjutatud traagilistes tingimustes – helilooja oli äsja kaotanud kuulmise – ja neid (suurepäraseid) kvartette nimetas ta ise “muusika tormikeeriseks kurdistunud peas”.

Kuidas võis Vincent d’Indy niimoodi eksida? Üsna tõenäoline, et ta ei olnud selle muusikaga kursis ja korrutas vaid seda, mida oli kuulnud. Tema arvamus peegeldas Tšehhi ühiskonna arvamust kahest heliloojast; et nende kuulsust poliitiliselt ära kasutada (“et näidata ümbritsevale vaenulikule maailmale oma uhkust”), oli muusikast leitud rahvaviisid kokku kogutud ja köidetud rahvuslipuks, mis heisati nende loomingu kohale. Välismaailmal jäi üle vaid talle pakutavat tõlgendust viisakalt (või pahatahtlikult) aktsepteerida.

Suurrahvaste provintslikkus

Ja suurte provintslikkus? Definitsioon jääb samaks: see on võimetus (või tahtmatus) kujutada oma kultuuri laiemas kontekstis. Paar aastat tagasi, enne möödunud sajandi lõppu, korraldas üks Pariisi ajakiri küsitluse kolmekümnele isikule, kes kuulusid sel ajal teatud mõttes vaimsesse ladvikusse. Need olid ajakirjanikud, ajaloolased, sotsioloogid, kirjastajad ning paar kirjanikku. Kõik pidid nimetama tähtsuse järjekorras  kõigi aegade kümme kõige silmapaistvamat prantsuse raamatut ning neile kolmekümnele nimekirjale toetudes koostas ajakiri sajast raamatust koosneva aunimekirja. Isegi siis, kui esitatud küsimus (“Mis raamatud on teinud Prantsusmaast selle, mis ta on?”) võiks lubada erinevaid tõlgendusi, annab vastus igal juhul üsnagi selge pildi, mida tänapäeva prantsuse vaimueliit peab oma maa kirjanduses oluliseks.

Victor Hugo “Hüljatud” tuli esimeseks. Üks väliskirjanik oli üllatunud. Ta ei pidanud raamatut oluliseks ei enda ega kirjandusajaloo seisukohalt ning ühtäkki taipas, et see prantsuse kirjandus, mida ta jumaldas, ei pruugi olla sama, mida prantslased ise hindavad. Üheteistkümnendale kohale tulid kindral de Gaulle’i sõjamälestused. Väljaspool Prantsusmaad oleks raske kinkida nõnda palju tähelepanu raamatule, mille on kirjutanud riigimees, sõjaväelane. Aga see ei mõju pooltki nii häirivalt kui see, et tõelised meistriteosed tulevad nimekirjas alles pärast seda! Rabelais on 14. kohal – Rabelais pärast de Gaulle’i! See tuletab mulle meelde lugupeetud prantsuse ülikooliprofessori artiklit, milles ta ütleb, et tema rahva kirjandusel puudub alusepanija, nagu seda on Dante itaallastel, Shakespeare inglastel jne. Saage aru, oma kaasmaalaste silmis puudub Rabelais’l alusepanija aura! Samas on Rabelais pea kõigi meie aja suurte romaanikirjanike silmis Cervantese kõrval terve kunstiliigi – kirjutamiskunsti – rajaja.

Ja mis sai 18. ja 19. sajandi romaanist, prantsuse kirjanduse hiilgusest? “Punane ja must” on nimekirjas 22. kohal; “Madame Bovary” on 25-ndal. “Söekaevurid” 32. kohal ja “Jumalik komöödia” alles 34-ndal. (On see võimalik – “Jumalik komöödia”, milleta Euroopa kirjandus oleks kujuteldamatu!) “Ohtlikud suhted” on viiekümnes; vaesed “Bouvard ja Pécuchet” venivad järele nagu paar hingetuid puu-päid. Ja mõned šedöövrid pole mahtunud isegi saja valitu hulka: “Parma klooster;” “Tundekasvatus”; “Fatalist Jacques ja tema isand” (tegelikult saab selle raamatu võrreldamatut uudsust kõrgelt hinnata vaid maailmakirjanduse laiemas kontekstis).

Ja 20. sajand? Prousti “Taasleitud aeg” seitsmendal kohal. Camus’ “Võõras” kahekümne teine. Ja peale selle? Väga vähe seda, mida nimetatakse nüüdiskirjanduseks, ja ei sõnakestki tänapäeva luule kohta. Justkui oleks Prantsusmaa tohutu mõju moodsale kunstile väljamõeldis! Justkui poleks näiteks Apollinaire (puudub nimekirjast) mõjutanud tervet Euroopa luule ajalugu!

Asi on veelgi hämmastavam: Beckett ja Ionesco puuduvad nimekirjast üldse! Kui paljudel möödunud sajandi näitekirjanikel on olnud sama palju võimsust, säärast mõju teistele? Ühel? Kahel? Mitte rohkem. Meenutuseks: kommunistliku T‰ehhoslovakkia kultuurielu vabanemine oli tihedalt seotud väikeste teatritega, mis nägid ilmavalgust 1960-ndate alguses. Seal ma nägingi esimest Ionesco lavastust, mis oli unustamatu fantaasialend, lugupidamatu vaimusööst. Olen tihti öelnud, et “Praha kevad” algas kaheksa aastat enne 1968. aastat – Ionesco näidenditega, mida lavastati väikeses Balustraadi teatris.

Võite väita, et aunimekiri, mida ma kirjeldasin, peegeldab provintslikkusest veelgi enam viimase aja vaimset orienteeritust, mis pöörab üha vähem tähelepanu esteetilistele kriteeriumidele; et need, kes hääletasid “Hüljatute” poolt, ei pidanud silmas mitte raamatu tähtsust kirjandusloos, vaid laia sotsiaalset kõlapinda Prantsusmaal. Muidugi, see näitab omakorda, kuidas ükskõiksus esteetilise väärtuse suhtes võib paisata kogu kultuuri arengu paratamatult tagasi provintslikkusse. Prantsusmaa ei ole pelgalt maa, kus prantslased elavad; see on ühtlasi riik, mida teised inimesed vaatavad ja millest nad inspiratsiooni ammutavad. Ja nende väärtuste (esteetiliste, filosoofiliste) kaudu hindab võõramaalane töid, mis on sündinud väljaspool tema kodumaad. Taas kord peab siin paika reegel: neid väärtusi on raske tajuda kitsamas kontekstis, isegi siis, kui tegu on ühe suure rahva täieõigusliku, uhkusest pakatava kontekstiga.

Mees idast

1960. aastatel kolisin ma oma kodumaalt Prantsusmaale, kus mind jahmatas avastus, et olin seal “Ida-Euroopa põgenik”. Tõepoolest, prantslaste jaoks kuulus minu kodumaa Euroopa orienti. Ma ruttasin kõigile selgitama meie olukorra skandaalsust: omariiklusest ilmajäetuna oli meid annekteerinud mitte ainult teine riik, vaid terve teine maailm, Euroopa idaosa, mille juured ulatusid antiikajastu Bütsantsi, millel on oma ajaloolised probleemid, oma arhitektuuriline välimus, oma usk (õigeusk), oma tähestik (kirillitsa, mis pärineb kreeka kirjapildist) ning oma teatud tüüpi kommunism (keegi ei oskaks iial oletada, milline oleks välja näinud Kesk-Euroopa kommunism, kui poleks olnud Vene ülemvõimu, kuid igal juhul poleks see sarnanenud kommunismiga, mille me läbi elasime).

Aegamööda hakkasin mõistma, et minu sünnimaa oli see a far away country of which we know little. Mind ümbritsenud inimesed pidasid poliitikast kõrgelt lugu, kuid geograafiateadmisi neil peaaegu polnudki: nende silmis olime me “kommunismistatud”, mitte annekteeritud. Ja üldse, kas ei pärine t‰ehhid mitte samast “slaavi maailmast” millest venelasedki? Ma selgitasin, et peale keelelise kokkukuuluvuse ei ühenda slaavlasi slaavi kultuur ega slaavi maailm ning et t‰ehhide, nagu ka poolakate, slovakkide, horvaatide, sloveenide (ja loomulikult ka ungarlaste, kes polegi slaavlased) ajalugu on läbinisti läänelik: gooti ajastu, renessanss, barokk, lähedane kontakt germaani maailmaruumiga; katoliikluse võitlus reformatsiooniga. Venemaaga, mis oli kaugelt teine maailm, polnud neil vähimatki pistmist, kui välja arvata poolakad, kes käisid Venemaaga tihedalt läbi, kuigi pigem oli see võitlus ellujäämise nimel.

Kaotatud mat‰: “slaavi maailmaruumi” idee püsis maailma historiograafias kui väljajuurimatu tava. Teen lahti prestiiÏikas “Pléiade” raamatusarjas avaldatud teatmeteose “Histoire Universelle”: peatüki “Slaavi maailmaruum” all lahutatakse kuulus t‰ehhi teoloog Jan Hus pöördumatult inglise John Wycliffe’ist (kelle jünger Hus oli) ning saksa Martin Lutherist (kes pidas Jan Husi oma õpetajaks ja eelkäijaks). Vaene Hus: pärast surma Konstanzi tuleriidal peab ta kogu kohutava igaviku kannatama kõrvuti Ivan Julmaga, kellega ta poleks oma eluajal ühtegi sõna vahetanud.

Mitte miski ei suuda võistelda isiklikest kogemustest pärit argumendiga. 1970. aasta lõpul saadeti mulle ühe minu romaani eessõna käsikiri, mille oli kirjutanud tunnustatud slaavi keelte spetsialist, kes võrdles mind pidevalt (muidugi oli see meelitav, tollal ei soovinud keegi kellelegi halba) Dostojevski, Gogoli, Bunini, Pasternaki, Mandelstami ja vene dissidentidega. Ehmunult palusin ma jätta see avaldamata. Mitte et need suurepärased venelased oleksid olnud mulle antipaatsed – vastupidi, ma jumaldasin neid kõiki. Kuid nende hulgas muutusin ma kellekski teiseks. Mäletan seniajani veidrat meeleheidet, mida see kirjatükk minus tekitas: enda leidmine võõrast kontekstist mõjus mulle küüditamisena.

Kesk-Euroopa

Rahvuse laiema ja kitsama konteksti vahel olevat keskmist etappi võib vaid ette kujutada, nimetagem seda keskmiseks kontekstiks. Rootsi ja ülejäänud maailma jaoks on selleks Skandinaavia. Colombia jaoks on see Ladina-Ameerika. Ning Ungari ja Poola jaoks? Pärast emigreerumist üritasin sellele küsimusele vastust leida ning tollal kirjutatud töö pealkiri võtab selle enam-vähem kokku: “Röövitud lääs ehk Kesk-Euroopa tragöödia”.

Mis asi on Kesk-Euroopa? Terve kollektsioon väikerahvaid, kes asuvad kahe võimu – Venemaa ja Saksamaa – vahel. Lääne kõige idapoolsem verstapost. Hea küll, aga mis rahvaid me silmas peame? Kas see hõlmab ka Balti riike? Ja Rumeenia, mida õigeusu kirik tirib ühelt poolt itta ning tema romaani keel teiselt poolt läände? Või Austria, mis esindas üsna kaua selle kogumi poliitilist keskust? Austria kirjanikke uuritakse üksnes saksa kontekstis ning neile ei meeldiks sugugi (ka mulle mitte, kui oleksin üks neist) leida end Kesk-Euroopa keelterohkest segapudrust. Ja üldse, kas need rahvad on ilmutanud selget ja pidevat soovi moodutada ühtne kogum? Absoluutselt mitte. Mõned riigid kuulusid suurde Habsburgide impeeriumisse, kuid selle lagunedes püüdsid selle iga hinna eest seljataha jätta.

Need tähelepanekud muudavad Kesk-Euroopa mõiste tinglikuks ning näitavad selle ähmasust ja umbkaudsust, kuid pakuvad samas ka selgust. Kas see on tõsi, et Kesk-Euroopa piire pole võimalik ühegi täpse, püsiva vahendiga kindlaks määrata? Loomulikult mitte! Need rahvad pole kunagi olnud oma saatuse ega riigipiiride isandad, harva on nad olnud ajaloo subjektid, kuid peaaegu alati on nad olnud ajaloo objektid. Nende ühtsus oli ette kavatsemata. Nad pole olnud üksteisele lähedased vabatahtlikult ega tänu ühtekuuluvustundele või keelelisele sarnasusele, vaid tänu läbielatule, sarnastele ajaloosündmustele, mis on neid eri aegadel ja erinevas situatsioonis ühendanud, ja tänu muutuvatele piiridele, mis pole kunagi olnud lõplikult defineeritud.

Kesk-Euroopast ei saa tuletada “Mitteleuropat” (ma ei kasuta seda väljendit mitte kunagi), mida armastavad teha isegi mõned mittegermaani keeli kõnelevad inimesed, kes teavad Kesk-Euroopat vaid Viini aknast vaadatuna; see on polütsentriline ning näib Varssavist, Budapestist või Zagrebist vaadates erinev. Kuid ükskõik mis suunast vaadates tuleb ikka kohe nähtavale ühine Ajalugu. Tšehhi aknast näen ma 14. sajandi keskel Prahas olnud esimest Kesk-Euroopa ülikooli; 15. sajandil näen ma seal hussiitide sõdu, mis kuulutasid ette reformatsiooni; 16. sajandil näen aga, kuidas Boheemiast, Ungarist, Austriast moodustub järk-järgult Habsburgide impeerium; ma näen sõdu, mis püüdsid Türgi sissetungile tervelt kaks sajandit vastu seista; näen vastureformatsiooni ja barokk-kunsti õitsengut, mille mõju ulatus Balti riikideni.

19. sajand tekitas patriotismitunde kõigis inimestes, kes ei olnud lasknud endal assimileeruda, see tähendab – polnud saksastunud. Vaatamata domineerivale positsioonile oma impeeriumis seisid isegi austerlased valiku ees: ühel pool oli Austria identiteet, teisel pool kuulumine Saksa tervikusse, milles nad oleksid niikuinii lahustunud. Ja kuidas saaksime vältida sionismi, mis sündis Kesk-Euroopas samal põhjusel, et rahvus – juudid – ei assimileeruks, vaid saaks elada koos ühe rahvana ja rääkida oma keelt? Euroopa fundamentaalseks probleemiks peetud väikerahvaste probleem ei avaldu kuskil mujal nõnda paljastavalt, nii koondatult ja nii iseloomulikult.

20. sajandil, pärast Esimest maailmasõda, kerkis Habsburgide impeeriumi varemeist mitu iseseisvat riiki, mis kõik peale Austria läksid 30 aastat hiljem Venemaa ülemvõimu alla. Kesk-Euroopa ajaloos tekkis seninägematu olukord. Sellele järgnes pikk periood Nõukogude-vastaseid rahutusi Poolas, veristatud Ungaris, seejärel T‰ehhoslovakkias ja taas Poolas – pika ootamise peale ja jõuliselt. Minu jaoks pole 20. sajandi teise poole Euroopas midagi imetlusväärsemat kui see kuldne vastuhakkude ahelik, mis rohkem kui neljakümne aasta jooksul lõhestas idaimpeeriumi, muutis selle valitsematuks ning lõi selle valitsusajale hingekella.

Modernistliku rahutuse vastandrajad

Mina ei usu, et ülikoolid hakkavad kunagi eraldi ainena õpetama Kesk-Euroopa ajalugu; tulevase elu ühiselamus hingab Jan Hus ikka Ivan Julmaga ühtesid ja samu slaavi hingetõmbeid. Ja mina ise – kas ma oleksin eales kasutanud Kesk-Euroopa mõistet nii visalt, kui mind poleks raputanud kodumaa poliitiline draama? Kindlasti mitte. On sõnu, mis viibivad unes ning tõttavad meile appi siis, kui me neid vajame. Oma lihtsas määratluses paljastas Kesk-Euroopa Jalta vale – kolme sõjakangelase kauplemise, kes nihutasid iidvana ida ja lääne piiri mitusada kilomeetrit lääne poole.

Kesk-Euroopa mõiste tuli mulle appi ka ühel teisel korral, mil sel polnud vähimatki pistmist poliitikaga; see juhtus siis, kui panin imeks, miks sellised sõnad nagu “romaan”, “nüüdiskunst” ja “nüüdisromaan” tähendasid mulle midagi muud kui mu prantsuse sõpradele. Tegemist polnud lahkarvamusega, vaid äratundmisega: meid üsna tagasihoidlikult kujundanud traditsioonid on olnud erinevad. Silme ette tõusnud kiires ajaloolises panoraamis näisid kaks kultuuri mulle täiesti ühitamatud ja vasturääkivad. Prantsusmaal: klassitsism, ratsionalism, libertiinlik vaim ja seejärel 19. sajandil suure romaani ajastu. Kesk-Euroopas: eriliselt ekstaatilise barokk-kunsti hiilgeaeg, 19. sajandil Biedermeieri moraalitsev idüllilisus, suurepärane romantiline luule ja mõned üksikud suured romaanid. Kesk-Euroopa võrreldamatu jõulisus peitus muusikas, mis alates Haydnist ja lõpetades Schönbergiga, Lisztist Bartókini võttis kahe sajandi vältel omaks kõik põhilised Euroopa muusika suundumused. Kesk-Euroopa lausa vaarus oma muusika hiilguse all.

Mida tähendas nüüdiskunst, see 20. sajandi esimese kolmandiku intrigeeriv torm? Radikaalset rahutust mineviku esteetika vastu; loomulikult on see ilmne, ainult meie minevik on erinev. Prantsuse antiratsionalistlik, antiklassitsistlik, antirealistlik, antinaturalistlik nüüdiskunst pikendas Baudelaire’i ja Rimbaud’ lüürilist mässu. Oma privilegeeritud väljendusviisi leidis prantsuse nüüdiskunst maalis ning eelkõige luules, millest sai nn valitud kunst. Romaan pandi aga vande alla (peamiselt sürrealistide poolt); romaani peeti vanamoodsaks, oma tavakohases vormis igavesti paigal tammuvaks. Kesk-Euroopas oli olukord pisut teine; vastuseis ekstaatilisele, romantilisele, sentimentaalsele muusikalisele traditsioonile juhtis üksikute, kõige originaalsemate geeniuste modernismi sellise kunsti suunas, mis on analüüsi, mõtteselguse, iroonia privilegeeritud valdkond – romaanikunst.

Mu suur plejaad

Robert Musili “Omadusteta mehes” (1930–1941) mängivad Clarisse ja Walter klaverit neljal käel, “olles metsikud nagu kaks kõrvuti kihutavat vedurit”. “Istudes oma väikestel pinkidel, olid nad ärritunud, armunud või kurvad mitte millegi üle, või ehk kumbki millegi üle eraldi” ning ainult “muusika võim ühendas neid... Nende vahel toimus selline kokkusulamine, mida saab võrrelda suure avaliku paanikaga, mil sajad inime