Danieliga Surnuaiaraamatu jälil

See meisterlikult kirjutatud teos suudab tõe­näoliselt kirjandusse kinnistada nii varateismelise, kes igavusest või uudishimust seda lugema juhtub, kui ka aidata unetuse all kannataval raugal öö märkamatult mööda saata.

Romantiku jaoks leidub siin igavest, üle haua kestvat armastust, õilsust ja eneseohverdust, kirgi, kättemaksu ja traagikat; krimihull leiab põneva ja paljuharulise süžee, mis jõuab alles lõpus lahenduseni; gootimeelne naudib õõva poeetikat; ajaloolise romaani austaja hingab sügavalt sisse Franco režiimi aegset õhustikku; bibliofiil noogutab tunnustavas äratundmises.

Kum­malisel kombel mõjub see ülimalt raamatukeskne raamat filmilikult; võib-olla seisid 1964. aastal ilmavalgust näinud autori silme ees kaadrid vanadest filmidest, tühjadest udustest tänavaist, raskeist väravaist, lõp­ma­tuist ustest, mis avanesid määndunud, mahajäetud paleedesse, tänavanurkadest, kus ikka seisis keegi salapärane kuju, suitsetades öös; kuhu kuulusid peenejoonelised kahvatud naise­näod, vaevuaimatavad raugused, ennastunustav andumine – ja räige, kuid väljapeetud vägivald.

Igal raamatul on hing

Romaan algab 1945. aasta varasuvel, mil isa viib kümneaastase Danieli Unustatud Raamatute Surnuaeda, et pakkuda talle tröösti. Daniel on nimelt avastanud, et ei mäleta oma ema nägu; kes suri, kui ta oli nelja-aastane. “See paik siin on mõistatus, pühamu,” räägib isa. “Igal raamatul, igal köitel, mida sa näed, on hing. Kirjutaja hing ja nende hing, kes seda lugesid ja sellega koos elasid ja unistasid. Iga kord, kui raamat uutesse kätesse lä­heb, iga kord, kui kellegi pilk üle ta lehekülgede libiseb, kas­vab tema vaim suuremaks ja tu­gevamaks.”

Tava näeb ette, et igaüks, kes tuleb sinna esimest korda, peab valima välja ühe raamatu ja võt­ma selle oma kaitse alla, et see elaks igavesti. Danieli valitud Ju­lian Caraxi “Tuule vari” mõjutab ja muudab kogu ta elukäiku. Nii­siis on tegu raamatuga raama­tust, mitmekordsete peegel­dus­te ja põimumistega, mis peaksid just kirjandusele pühendunu­te­le olema kergesti mõistetavad: see, mis meid on õrnas eas mõ­ju­tanud, elab omal moel meis igavesti.  

Värvikad karakterid

Ilmselgelt on autorit mõjuta­nud viktoriaanlik kirjandus, sel­le­le leidub kohati viiteidki; lehe­kül­gi pöörates aimub ka Gabriel García Márqueze, Umberto Eco ja Jorge Luis Borgese hõngu. Mõ­nin­gatele küsitavustele vaa­ta­mata – miks valib Bea maa­ilma kõigi raamatute hulgast just Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tessi”, mis pealegi pole unus­ta­tud?, miks on kultuslauseks tõs­te­tud ainult kirglikele raamatu­ini­mestele tähenduslik “Maa­ilmas on hullemaid vanglaid kui sõnad”? – on raamatus värvikalt välja joonistatud karaktereid, kel­lest mõnigi võiks oma ühe­su­ses üldnimena käibida. Fume­ro­lik­ke tüüpe leidub paraku iga riigi ajaloos. Kujukad on ka õhustikukirjeldused, näiteks esi­mestest sõjapäevist Barce­lo­nas: “Õhku näis mürgitavat hirm ja vihkamine. Inimeste pilgud olid kahtlustavad ning tänavad leh­ka­sid vaikuse järele, mis võttis kõ­hu õõnsaks. Iga päev, iga tund levis uusi kuuldusi ja keele­pek­su” või tüüpidest: “… saateks ikka toosama vastik, õline nae­ra­tus, millest õhkus põlgust na­gu alati neist ennast täis tobu­dest, kes tolknevad nagu pais­te­ta­nud vorstid kõigi ametiredelite ülemistel pulkadel”.

Kogu romaan on mähitud mõ­nevõrra salapärasesse udu­loori, kus taskulambi vihus võib eris­tada eri liine. Üks köit­va­maid neist on omaaegsete klas­si­kaaslaste kulgemised, aru­saam, et kuigi valikud viivad neid täielikult erinevatele ra­da­de­le, on kõik ometi omamoodi, ühtemoodi neetud; nende rajad on määratud dramaatilistele, val­da­valt hävitavatele ristu­mis­te­le. Õieti on kogu romaan meis­ter­likult üles ehitatud – lugu ava­neb järk-järgult eri vaate­punk­tide kaudu ja lõpeb imeväeliselt nagu muinasjutt. Kindlasti tuleb tunnustada ka tõlget ja hoolikat toimetamist – raamatu stiil on vaatamata mõningale liiasusele nauditavalt nüansirohke, laused täpselt paigas, rütm veenev ja õhustik lummav.

Udu ja ingel, kaks sõna, mis näivad Carlos Ruiz Zafóni kum­mi­tavat – tema esikraamatu ni­mi oli “Udu­prints” ja viimase nimi “Ingli mäng” –, kohtuvad ma­hajäetud ma­jas, mida rahva­suu hüüab Udu­ingliks, ja Julian Caraxi vii­ma­se romaani peal­ki­r­jas “Udu­de ingel”. Selles hõlju­vas, poo­lel­di müstilises vaimu­ilmas, unus­ta­tud raamatute sur­nuaial on toe­kas teos nagu “Tuu­le vari” kind­lasti tuule­var­juks.

tuule vari

Carlos Ruiz Zafóni

Tõlkinud Kai Aareleid

Kirjastus Varrak