„Coppélia” – natuke muinasjuttu argipäeva
Estonias on lavastatud mitut „Coppélia” versiooni, viimane, aastast 2002, oli traagiline ja mõeldud täiskasvanutele.
Uudislavastus on aga helge ja lapselikum ning truu algsele alustekstile – E. T. A. Hoffmanni „Uneliivamehele”.
„Coppélia” sisu on lihtne ja sobib seetõttu suurepäraselt lastele. Küla alkeemik ja leiutaja Coppélius on valmistanud nuku, kes võlub akna all raamatut lugedes kohalikke noormehi. Tundmatu tütarlapse ilmumine ajab omavahel tülli ka noored armastajad Franzi ja Swanilda. Õhtul väljub Coppélius kodunt ja kaotab võtme, mille leiab Swanilda koos sõbrannadega. Nad otsustavad Coppéliuse majja hiilida, et võõra tütarlapsega tutvuda. Ka Franz tahab samal ajal salaja redeliga aknast sisse pääseda. Sealt rullub lugu edasi maagilises töötoas, kus on peidus ka teisi nukke. Kaob piir tõelisuse ja kujuteldava vahel.
Loo lihtsus jätab rohkelt mänguruumi tantsijatele – nukumeister Coppéliuse roll põhinebki suuresti pantomiimil. Ka Swanilda sõbrannade, kellel on etenduses suur tantsuline osa, iga liigutuse taga on näha ka nende iseloom. Igas vaatuses on rõhku pandud sõuelementidele, mis teeb etenduse jälgimise ka poistele atraktiivseks (plahvatused, kaminast tulev toss jms).
Léo Delibes‘i värviline muusika sobib ideaalselt selle helge looga. Lavastaja Ronald Hynd on tabanud väga täpselt teose helikeele ja nii on muusika ja liikumine suurepärases kooskõlas. Pole siis ime, et sama lavastus on Inglismaa lavalaudadel püsinud juba 25 aastat. Koreograafia on üles ehitatud soolode ja rühma etteastete vaheldumisele. Häirima jäi kummardamine iga tantsunumbri lõpus, mis ei ole balletietendustes enam nii levinud ja kipub stseeni lõhkuma, kuid teeb publikule aplodeerimishetke tabamise lihtsamaks.
Esimese ja kolmanda vaatuse massitantsud on rahvusballeti väiksel laval kompositsioonilt nii suurepäraselt lahendatud, et lava paistab suuremana. Siiski ei saa viimane tantsustseen kesta just kaua, kuna nii kirjus joonises pole Estonia balletiartistid vist kunagi korraga laval tantsinud – just siin annab tunda lavaruumi väiksus.
Lummavad dekoratsioonid
Suure osa lavast on vallutanud kunstnik Roberta Guidi di Bagno kujunduslikud meistriteosed. Tekib tahtmine vahepeal stopp-nuppu vajutada, et jääks hetk aega lavakujundust silmitseda. Detailselt on välja töötatud nii linnaväljak kui ka Coppéliuse töötuba, kus laest rippuvad nukud loovad maagilis-õõvastava efekti.
Rahvusballeti avalöögiks on see suurepärane valik. „Coppélia” loob kasvupinnase uutele balletiartistidele – kujutan ette, et iga seda etendust näinud tüdruk unistab baleriiniks saamisest. Kindlasti toob see aga natuke muinasjuttu täiskasvanute argipäeva.
Ballett
„Coppélia”
Autor: Léo Delibes
•• Koreograaf-lavastaja: Ronald Hynd
•• Dirigent: Mihhail Gerts
•• Osades: Olga Malinovskaja (Swanilda), Artjom Maksakov (Franz, pildil), Vitali Nikolajev (doktor Coppélius) ja rahvusballeti artistid
 |
  |
 |
