Carita Pettersson kutsub julgemalt stipendiumidele

Petterssoni jaoks ei ole see aga sugugi esimene kord Eestis töötada. Ka 1990-ndate lõpus elas ta siin, olles sellal raadio- ja telekorrespondent. Viimased aastad on ta töötanud YLE välistoimetuse juhatajana ning oli seetõttu valmis proovima ka natuke teistsugust bürokraaditööd. Ta tunnistab, et Baltimaad on tema arvates väga huvitav piirkond. Huvi Baltimaade vastu sai alguse 1991. aasta jaanuaris Vilniuses. Põnevuse ja hirmuga jälgis ta, kuidas me Nõukogude Liidust välja astusime.

See ei ole olnud Carita Petterssoni ainus kontakt Eestiga. Töötanud neli aastat Moskvas, ei tahtnud ta sidet Baltimaadega katkestada ning temast sai Soome-Eesti seltsi liige. Nüüd peab ta ajapuudusel aktiivsest seltsitegevusest kõrvale astuma. Põhjamaade ministrite nõukogu Eesti esindus asutati 1991. aasta kevadel ning Carita Pettersson hindab oma kolleege väga kõrgelt. “Nad teavad väga hästi, mida nad peavad tegema,” kinnitab ta.

Koostöö võrdsetel alustel

Pärast seda, kui Baltimaad said Euroopa Liidu liikmeks, tehakse koostööd võrdsetel alustel. Enam ei ole nõnda, et suur vend aitab väiksemat. Süveneb ka institutsioonidevaheline koostöö. Võrdselt olulised on Carita Petterssoni arvates nii koostöö kultuuri alal kui ka sotsiaalküsimustes. See, mis Kalli Klement kultuuri vallas korda saatis, on nii Eesti kui ka Põhjamaade jaoks äärmiselt oluline ning sama suunda jätkatakse kindlalt edaspidigi. Pettersson ise tuleb aga meedia alalt ning soovib selleski valdkonnas koostööd süvendada, sest igasuguse meedia tähtsus kasvab kogu maailmas tohutu kiirusega. Veel tahaks ta sügavamalt tegelda soolise võrdsuse ja HI-viiruse probleemidega Eestis ja Põhjamaades.

Kultuuri seisukohast vaadatuna on “Põhjamaade luulekevad” ja Põhjamaade draamapäevad Eestis juba oma koha leidnud ja traditsiooniks muutunud ning need ei kao enam kuhugi. Küll aga vajab pisut läbimõtlemist kunstialane koostöö.  

Mingeid probleeme Carita Pettersson Põhjamaade ja Baltimaade vahelises koostöös ei näe. Kõik on väga hästi korraldatud. Suurem osa eestlasi räägib inglise keelt, huvi Skandinaavia keelte vastu kasvab kiiresti, nii et keeleprobleeme enam ei ole. “Nii palju kui mina aru saan, läheb kõik väga hästi,” leiab Pettersson. Kuna ta ise on soomerootsi päritolu ja vähemusrahvuse küsimustega Soomes väga hästi kursis, loodab ta, et ka selles valdkonnas annab ehk Eestis üht-teist ära teha. Integratsiooni seisukohalt on televisioon väga jõuline vahend, mis aitab vähemustel ühiskonnaga kohaneda.

Lõpetuseks kutsub Carita Pettersson eestlasi üles julgemalt Põhjamaade ministrite nõukogu stipendiumidele kandideerima. Näiteks noortele elukutselistele kultuurikorraldajatele on mõeldud stipendiumi-

programm Closer Culture Neighbours. Mõnda võõrkeelt peab küll oskama, aga see ei tohiks olla probleem. Võimalik on taotleda ka Nordregio stipendiume vähemalt kolme riigi vahelistele koostööprojektidele, kaasa arvatud Valgevene ja Ukraina. Ka Põhjamaade reisistipendium ei kao veel kuhugi. Üks olulisemaid kultuurialaseid ettevõtmisi, mis lähiajal ees ootab, on Göteborgi raamatumess, kuhu sel aastal läheb Eestist nii kirjanikke kui ka ajakirjanikke.