„Brünost” tuttav homofoob käis Tallinnas

Aastakümneid on maailmas võideldud tolerantsuse nimel ja seega on avalikult homovastaselt meelestatud tegelased pigem taunitud kui soositud. Kuigi leheartiklite kommentaariumides on ülekaalus homovastased sõna-võtud, pole suures maailmas just kuigi levinud, et mõni avaliku elu tegelane võtaks oma ametlikku seisukohta väljendades sõna homode vastu. Kui ka sisimas ollakse homofoob, ei rutata oma sallimatut meelsust avalikult kuulutama.

Paul Cameronil seda kompleksi pole. Ta kõneleb kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad: homod on saatanast, nad on väga suure tõenäosusega sarimõrtsukad ega sure loomulikku surma, vaid suguhaigustesse. Nad joovad uriini ja seksivad alaealistega, nad on perverssed hälvikud, kes kurnavad riiki, ei paljune ja seega parasiteerivad. Homod ei tohiks lapsi kasvatada, sest nii toodavad nad uusi endasuguseid. Cameron arvab, et homod võiksid muutuda heteroseksuaalseks, kui vaid tahaksid, aga nad ei taha. Kui homoseksuaalidel lasta abielluda, siis poleks need abi-elud nagunii püsivad, leiab Cameron, ja seega on mõttetu neid abielusid lubada. Ka monogaamses suhtes ei suuda homod Cameroni veendumuste kohaselt olla, pealegi on nende pereelu vägivaldsem kui heteroseksuaalsetel paaridel. Ehk siis: kõige rohkem peksavad homosid homod ise.

Vana kooli mees

Cameron on vana kooli mees, ta tugineb oma nn teaduslikes faktides suurelt jaolt aastakümneid vanadele uurimustele, mis on juba ammu kas ümber lükatud või pole kunagi tõsiseltvõetavad olnudki. Cameron on otsinud välja talle sobivad faktid, sõelunud hoolikalt lektüüri ja leidnud hulgaliselt tsitaate, mis tema maailmapilti toetavad. Praeguseks on teada, et HI-viirus või suguhaigused ei vali inimest elustiili või seksuaalse sättumuse järgi. Teatakse, et ka homod ihkavad lapsi saada ja saavad neid, kasvatades neist täiesti tublisid ilmakodanikke, kes võivad „homode õuduseks” luua täiesti normaalse heteroseksuaalse perekonna.

Vaatamata kahtlasele maailmakuulsusele kõlas Paul Cameroni jutt üsna mannetult. Teda 9. aprillil usuinstituuti kuulama kogunenud seltskond oli väike, sellest osa moodustasid homoseksuaalid, kes tulid kohusetundest (?) kuulama, mida nende kohta räägitakse.

Cameron on tüüpiline silmakirjatseja, faktide väänaja, usukuulutaja. Ta on oma tõekspidamistes veendunud. Arvates, et homod on halvad, tahab ta, et ka teised nii arvaksid, ja seda ei saa talle ju ette heita. Võib arutleda, et homofoobi elu on tänapäeval sama raske kui homoseksuaalidel aastaid tagasi. Cameroni tee on okkaline, ka teda ennast on taga kiusatud ja kapihomoks peetud. Kui mees nii paaniliselt homoseksuaalide vastu võitleb, siis peab tal sellega olema isiklikum suhe?

Kogu oma homovihkamise juures on Cameroni õpetustel veel üks konks: ta paistab naisi südamest vihkavat. Paraku on naisi vaja paljunemiseks ja seega tuleks neid Cameroni vaadete kohaselt võtta kui paratamatust. Filmis „Brüno” kurdab Cameron, et naised vinguvad liiga palju, aga nad on meeste jaoks siiski head. Naised on ajuvabad ja irriteerivad, laialivalguvad. Naised on lihtsameelsed sünnitusmasinad.

Aga nagu ma juba mainisin, Cameron on vana kooli mees. Ta esindab maailmapilti, kus naine on madalam olend, kes on mõeldud kodus istuma ja meest teenindama ja kellega tuleks suhelda nagu koduloomaga. Veider, et sellise suhtumisega mees homosid tõsiselt vihkab! Võimalik, et ta vihkab laiemas laastus üldse intiimset lähedust, olgu siis kellega tahes. Kuid see on puhtalt spekulatsioon.