Boheem – taskukohane trendikohvik

 Suured aknad, avatud uksed ja õhkkond jätavad mulje, nagu oleks tegu mõne Kesk-Eesti väikelinna esinduskohaga. Noorukesed,argimoekad ettekandjad annavad aimu, et koht asub ikkagi “suurlinnas” ning on mõeldud pigem stiiliteadlikumale seltskonnale.

Komando maandub diivanile, mille pehmus lausa lämmatab. Menüüd sirvides torkab silma, et hinnad ei roni üle mõistuse piiri – kõige kallim söök maksab müstilised nelikümmend viis krooni. “Nii – kui kaugel me kesklinnast olimegi?” küsib üks komandolane retooriliselt.

Et säärane hinnaklass võimaldab ka kuu lõpus laialt laristada, võtab komando ette pea terve menüü. Supid jäävad siiski proovimata – kellelgi pole pohmelust. Naljakas, et kõik – okei, enamik – roogi sisaldas mangot. Mis ei ole iseenesest üldse halb, lihtsalt ebaharilik. Aga eks harjub ära.

Koht noorboheemlasele

Pannkoogid olid sellised, nagu vanaema on ikka teinud – maitsvad, mahlased ja hästi kõhtu täitvad. Suitsukanasalati üle iriseks komando ainult niipalju, et salatil on “tordikirsiks” kaste ja iga kord, kui salatil puudub kaste, jääb õhku kerge pettumus. Kook maitseb nagu kook ikka pärast jäätisega leotamist – kui mitte ekstaasi viiv, siis täitsa nauditav.

Kahe taldriku vahelt jääb aega vaadata tänavale, kus regulaarse intervalliga veerevad trammid ning jalutavad inimesed, kellesarnaseid näiteks Viru tänaval ei kohta. Kuid ka need möödakäijad, kes Boheemi põikavad, ei kvalifitseeru muidu säärase loomuga söögikohti õdusaks enesenäitamiseks kasutavateks klassikalisteks trendirikkuriteks. Pigem on tegu noorboheemlastega, kes saavad siin muudki kui tassikest teed lubada.

Plusspunktid tulevad ka ukse ette pandud n-ö suitsumehetoolide eest. Seal istudes tuleb igatahes mingi eriline vaim peale. Et kutsuks veel sõpru, võtaks paar pudelit veini ja jääks terveks ööks.

Lahkudes avaldab komando lootust, et trendirikkurid Toompuiesteest kaugemale tulla ei julge ning Boheemist saab Kopli ja Kalamaja kandi kultuurinoorte kindel kohtumispaik.