Birgitta festival 2007 – natuke liiga palju leiba ja tsirkust

Birgitta festivali esinejate kirevast loetelust valisin kaks: kolmapäevase “Carmina Burana” ja pühapäevase tantsuetenduse.

Carl Orffi “Carmina Burana” on vormilt kantaat: suurvormikoosseis – orkester, koor ja solistid – esitab vaheldumisi oma numbreid, millest moodustub sisuline tervik. Lõbusad tekstid oli keegi, kelle nime kavalehel ei olnud, tõlkinud vulgaarladina ja varasest saksa keelest imekspandavalt vaimukasse lauldavasse eesti värsskeelde, mida sai ekraanidelt jälgida.

Koor moodustus Moskva Novaja Opera koorist, kortsus lotendavate pintsakutega Tallinna Poistekoori esindusest ja tütarlastest, keda kavalehel ei mainitud, aga kes tõenäoliselt olid Ellerheinast. Ega koori ja orkestrit üksikasjalikult jälgida ei jõudnudki, sest Fine 5 tantsijad olid hullupööra vägevad. “Carmina Burana” sisu kogu oma mõnusa vulgaarsusega muudab kindlasti levinud hoiakut, et klassikaline muusika on igav ja tõsine.

Ballett ja džässtants

Novaja Opera võimas vokaal-instrumentaalkoosseis Eri Klasi juhatusel kõlas elurõõmsalt ja tummiselt. Poistekoor laulis armsasti teksti, mis võib tunduda sellele vanusele sobimatu, naiskoor tuli hästi toime kõigega, mis jäi allapoole teise oktavi keskpaika, meeskoor oli jõuline nagu õigeusu kirikus. Tenor Mati Turi otsis üles kõige õrnemad piano’d, sopran Angelika Mikk kõlas noorelt ja klaarilt. 

Aga “Carmina Burana” polnud Pirita kloostris kaugeltki ainult heliteos. Tantsuteatri Fine 5 värvikas ja ühtne trupp pani ennast lavale jõudes kohe maksma. Koolitatud, vabad kehad kontseptsiooni ja väljendusrikkuse teenistuses – see on midagi, mida ei suutnud pakkuda ei klassikaline ega džässtants festivali viimasel üritusel – tantsugalal pealkirjaga “tchaikovski.ballet@classics.jazz”.

Ürituse eelteadet lugedes jäi mulje, et klassikaline ballett ja džässtants teevad ühtede ja samade tantsijate käsitluses läbi muutumise. Tegelikult põhines sündmus soome klarnetisti Antti Sarpila arranžeeringutel, kus Tšaikovski igihaljastele teemadele on ehitatud bigbändi seades salongimuusika. Sellele vastandus algupärane Tšaikovski. Sama hüplik oli ka tantsukava.

Seda, et Birgitta festival on üsna puhtakujuline muusikafestival, kinnitab ka tõik, et nii Estonian Dream Big Band kui ka Novaja Opera orkester kõlasid laitmatult. Muusika oli läbinisti täpne ja kirglik. See on muidugi iseasi, et pärisklaverit on kloostriuksest tüütu sisse vinnata ja elektriklaveridžäss kõlab paratamatult pisut mannetult, samuti on jahedates niisketes kloostrivaremetes keeruline sooloviiulit hääles hoida.

Aga nii orkester kui ka ballett näitasid kvaliteeti võrreldes eesti tantsijatega (nimed kavalehelt jällegi puudu), kes olid oma kava kallale asunud silma järgi umbes nädal enne etendust, kellel enamik aega puudus lavaline joonis ja seljas olid erisugustest pesuesemetest kokku sobitatud “kostüümid”...

Kõiki kasvavaid festivale ähvardab sama haigus: enesekindlusest tulenev ükskõiksus koos infrastruktuuri lootusetu ülekoormamisega. Raha ja elamuse side läheb üha pinevamaks – järjest nõudlikumaks muutub publik, järjest ettevaatlikumalt valib repertuaari korraldaja.