BERNHARD VIIDING
10. märtsil suri pärast rasket haigust Bernhard Viiding, viljakas publitsist, prosaist ja luuletaja.
Bernhard Viiding sündis 7. juunil 1932. aastal Saaremaal Valjala vallas Ariste külas sepa ja taluniku pojana. Lapsepõlve veetis ta Jursi külas, millest leiame märke ka tema luuletustes. Haridusteed hakkas ta käima Kallemäe 7-klassilises koolis, jätkas Kuressaare Keskkoolis ja tudeeris Tartu Riiklikus Ülikoolis kirjandust, lõpetas 1957. aastal. Hiljem süvendas ta oma teadmisi Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirandina.
Bernhard Viiding on töötanud Türil ajalehes “Leek” põllumajandusosakonnas, “Rahva Hääle” kirjandus- ja kunstiosakonnas juhatajana, nädalalehe “Televisioon” vastutava toimetajana ning firma “Kodamu” pressigrupi juhatajana. 1991. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega ajakirjandusfirma “Viser” ning oli selle esimene tegevdirektor, firma toimis kuni aastani 1994. Eesti Kirjanike Liidu liikmeks sai ta aastal 1999.
Ta on oma pika töörohke elu jooksul olnud ka vabakutseline ajakirjanik ning avaldanud üle 1000 artikli, arvustuse ja olukirjelduse ning üle 70 luuletuse. 1982. aastal avaldas Bernhard Viiding dokumentaaljutustuse “Herman Kuning”, mis oli saanud kaks aastat varem Baltimaade publitsistikavõistlusel auhinna. See oli aus jutustus Eestimaa esimese kolhoosi asutamisest Valjalas ning tema esimehe Herman Kuninga saatusest. Lugu oli niivõrd tõetruult kirja pandud, et selle trükk hävitati EKP KK korraldusel ning ilmus ainsa säilinud eksemplari järgi alles 1997. aastal Saaremaa ajalehes “Meie Maa”. Valjalas kogutud rikkalike ülestähenduste ja raadiolindistuste alusel valmis ka näidend “Herman Kuning Esimene” (koos K. Kilveti ja J. Saarega), mida etendati aastatel 1987-1989 Noorsooteatris menukalt üle 100 korra.
Bernhard Viiding, sõprade hulgas kutsutud Pärniks, oli südamlik ja seltsiv inimene, keda ilmestas omalaadne huumor. See saarlasele nii omane avatus, samuti teatud rämedapoolne hingelisus õhkub vastu ka tema viimastel aastatel ilmunud luulekogudest: “tähe tüdruk” (1998), “laev kaindlus” (1998), “katsu ilma kartsata elu peale minna” (1999). Tema viimane raamat, veel haiguse ajal koostatud neljas luulekogu “punane must” (2000) võtab kokku Bernhard Viidingu arusaamad elust ja maailmast.
