Berliini vasakpoolsed: autoriõigused ei kaitse kunstniku huve

Autoriõiguste-teemalises vestlusringis osalesid Berliinis elav aktivist ja ettevõtte Telekommunisten kaasrajaja Dmytri Kleiner, meediakunstnik Sven König, kunstikriitikablogi Artishok asutaja Maarin Ektermann ja Ave Randviir. Dmytri Kleiner ja Sven König esinesid pühapäeval ka ettekannetega Kultuurikatlas toimunud mõttepargil “Autoriõigused – kellele ja milleks?”.

•• Ave Randviir: Dmitry, sa oled avaldanud mõned huvitavad artiklid – näiteks “Autoriõiguse genealoogia”, mille leiab internetist Anna Nimuse nime alt, ja paar kuud tagasi kirjutasid autoriõigustest Mute Magazine’ile. Nende põhjal paistab sul olevat päris palju erinevaid huvisid.

•• Dmytri Kleiner: Kuna olen tegelenud nii tarkvaraarenduse, poliitilise aktivismi kui ka kunstiga, on mul ka intellektuaalse omandiga mitmeplaaniline suhe. Olen osalenud vaba tarkvara pooldavates liikumistes, kunstis huvitavad mind kunsti tootmise ja paljundamise meetodid ning intellektuaalse omandi ja selle kaitse mõju kunstiloomele ja loovusele. Poliitilises plaanis pooldan sotsialistlikke argumente. Intellektuaalse omandi teema on vaid üks osa omandi-probleemist, nii et minu kriitika intellektuaalse omandi vastu kasvab välja omandivastasest kriitikast ja vastupidi.

Anna Nimuse nime all koos Joanne Richardsoniga kirjutatud artikkel püüab intellektuaalse omandi ajaloost ülevaadet anda: näidata, et selle juured on kodanlikus kapitalismis ning et kuvand kunstnikust kui ainukordsest loovast indiviidist on pärit romantismiajastust. Artiklis on juttu ka erinevatest dissidentlikest liikumistest nagu anticopyright (mõistete tähendusi vaata artikli lõpust – A.R) , copyleft

ja creative commons, mida mi-na kutsun creative anti-commons’iks, sest see kasutab tegelikult samu kontrollimeetodeid kui copyright’ki. Mute Magazine’i artiklis räägin, et kunstnik on samasugune tööline nagu iga teinegi ja nende positsioon kapitali omanikega kaubeldes ei erine teiste omast – selleks, et intellektuaalsel omandil üldse mingi väärtus oleks, peab sel kõigepealt olema juurdepääs levitamisele, paljundamisele jm vajalikele vahenditele – selle nimel plaadifirmade või filmistuudiotega kaubeldes ei erine kunstnik olemuslikult vabrikutöölisest, kes otsib oma toodangule vahendajat.

•• Randviir: Kahtlustan, et nüüdisaegsed kunstnikud ise ei soostu ennast eriti vabrikutöölistega võrdlema…

•• Kleiner: Kui vaadata kunstnike tegelikke sissetulekuid, siis kunstniku keskmine sissetulek jääb alla igale elukutsele. 

•• Randviir: Aga kas siis intellektuaalse omandi kaitse seadused polegi siis selleks,  et kunstniku rahakotti natuke raskemaks muuta?

•• Kleiner: Ei, need ei tee seda! Selleks, et kunstnikud saaksid oma loomingu pealt teenida, peavad nad kõigepealt copyright’i ära müüma. Meedia väärtus on sotsiaalselt konstrueeritud. Britney Spearsi albumitest ei müüda miljoneid koopiaid seetõttu, et neis oleks mingi seesmine jõud või väärtus, nende majanduslik väärtus tuleb sellest, et nad eksisteerivad teatud sotsiaalses konstruktsioonis, kuhu kuulub toote turundus, paljundamine jne. Kunstnik, kel endal kapitali pole, ei saa ise oma intellektuaalsele omandile väärtust konstrueerida. Nii kaua, kui intellektuaalne omand kuulub kunstnikule, on see väärtusetu – väärtuse saab see siis, kui see müüakse kellelegi, kel on vahendid selle levitamiseks.  

•• Randviir: Kuidas internet ja eriti failivahetus on autorile ja autoriõigustele mõjunud?

•• Sven könig: Netis on muusikat ja muudki võimalik jagada, kuid pead teadma, kust seda saada. Faile oli võimalik jagada ja tasuta saada juba enne Napsterit, kuid Napster tegi selle väga lihtsaks, failijagamise populaarsus tõusis sellega tohutult ja esile kerkis ka uus võimudiskursus. Napster tegi väga selgeks, mida digitaliseerimine tegelikult tähendab.

•• Maarin Ektermann: Kas autoriõigustest loobudes ei loobu kunstnik ka osast oma identiteedist?

•• König: Seda väidavad leviettevõtted. Kunstnikud ise autoriõigustest eriti ei hooli, aga nende mänedžerid ja levitajad ütlevad, et vajame copyright’i, et sina saaksid elada, ja kunstnikud kalduvad seda uskuma, kuna nad ei mõtle selle peale palju.

•• Kleiner: USA-s hääletavad väga vaesed inimesed rikaste inimeste maksude tõstmise vastu. See võib tunduda hullumeelsena – miks hääletab ühiskonna põhjakiht poliitika poolt, mis neile endale kõige rohkem kahju teeb? Põhjus on selles, et nad kujutavad ette, et kunagi võidavad loteriiga ja nad ei taha oma kujuteldavat raha maksustada. Ma arvan, et copyright’i pooldavad kunstnikud mõtlevad samamoodi. Kuigi copyright on kunstnikele kui klassile halb ja nende loominguvabadust takistav, kujutab iga kunstnik üksik-isikuna ette, et temast saab järgmine Bruce Nauman või mõni teine suur staar – nad ei taha kaotada võimalust kontrollida oma tulevikupärandit.