Bändi tegemine aitab inimeseks kasvada

Draamateatri laval mürtsub trumm ja vinguvad kitarrid. See on osa noorte inimeste loost, kus teismelised poisid leiavad ennast, tehes bändi. Kanaliseerides muusikasse oma valu ja protesti ning provintsielu ahastuse.

„Sinul on meretäis hirmu” pöörab vana hea Draamateatri pilgu tuleviku poole ja püüab kõnetada noori inimesi, meelitades neid osalema põlvkonnavahetuses publiku poole pealt. Lava poolelt on põlvkonnavahetus juba teoks saanud.

Noorte bändimeestega on Draamateatris kõik korras. Ja mitte ainult muusikategemise poole pealt. „Sinul on meretäis hirmu” võiks ju laval täie jõuga elada, kui lavastusest endast ei kerkiks küsimusi, millele seal vastus puudus. Lugu, mille autoriteks on märgitud Lauri Lagle ja Maria Lee Liivak, tuletab oma sündmuste ja ka karakteritega meelde Eestiski ilmunud Mikael Niemi noortejuttu „Popmuusika à la Vittula”. Tegelased on kõik küll kenasti saanud eesti nimed, kuid ega nendega ei peta. Kuidas ka lavastust ei vaataks, ikka on tegemist tagasivaatava, mälestustest pärineva looga, mille sün­dmused peaksid jääma kuhugi 1980-ndatesse. Või isegi varasemasse aega, sest klassikute bänd, mis tüki mõtte liikvele paneb, on Rolling Stones oma looga „I Can’t Get No Satisfac­tion”. Kuid Nõukogude Eestit ei paista laval ühestki otsast.

Ainus reaalne asi on bänd

Ka surnud vanaema testamendi lugemise episoodi ei saa kuidagi Eestiga seostada. Paljud detailid kattuvad hoopis Soomega ja Niemi „Vittulaga”. Kus pagana kohas see tegevus toimub, see küsimus jääbki etenduse lõpuni lahendamata. Tegemist on reaalsusest lahti haagitud looga, kus pole ei ajastut ega selle detaile. Pole piisavalt isegi kultuurilisi märke, mis ju alati saadavad iga põlvkonda, kes täiskasvanuks saab.

Mikael Niemi kirja pandud loost ei saa üle ega ümber. Seal on selgelt olemas minategelane ja minajutustus, mille isiklik suhe hoiab minevikuheietust koos. „Sinul on meretäis hirmu” on aga lugu, millel puudub fookus ja kus on raske määratleda mitte ainult minategelast, vaid isegi seda, kelle lugu on tähtsam, kelle oma vähem tähtis. Mingid piirid loob siin bänd – lavastuse teises pooles saab selgeks, et bänd kui noorte isiksuste väljund oligi see tähtis asi, mille pärast noore inimese teema tõstatada. Ju siis need kitarre, klahvpille ja trummi mängivad inimesed olidki need, kelle pärast on mõtet üht teatrilugu etendada.

Vaesevõitu tekstimaterjali kiuste teevad näitlejad huvitavat tööd. Lavakujundus ja selle kasutamine on efektne, teatraalne, fantaasiarikas, materjalitundlik ja mida kõike veel. Kuid mingeid sisulisi pidepunkte on lavakujunduses napivõitu. Isegi Mitsubishi Space Wagoni esimese mudeli vuramine mööda lava ei too vaatajate ette mingit ajastut ja selle tõde. Või kui, siis 1980-ndate Soome. Mille Draamateater on ju koos Mikael Niemi teosega ametlikult üle parda heitnud.

Kogu selles kunstilises ebareaalsuses on siiski üks reaalne asi, nimelt bänd. Aga kui palju noored vaatajad ennast selle bän­diga samastavad, see on nen­de endi sisetunde küsimus.

Uus lavastus

Draamateatris

„Sinul on meretäis hirmu”

•• Autorid Lauri Lagle ja Maria Lee Liivak

•• L: Lauri Lagle

•• O: Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson, Märt Avandi, Juss Haasma jt

•• Esietendus 31. oktoobril