Balkani küsimus: kas Euroopa püssirohutünni verised armid on kokku kasvanud?

Tänavad on täis rõõmsalt vadistavaid koolilapsi ja tõttavaid kodanikke. Horvaatia–Serbia piiri tähistava Doonau läänekaldal asuv Vukovari linn – Balkani püssirohutünni eredamaid näiteid –, mille horvaadid pidid 1991. aasta sügistalvel ligi kolmekuulise piiramise ja ränkade lahingute järel arvukate ohvrite hinnaga serblastele loovutama, on kaheksateist aastat pärast sõda pealtnäha rahulik. Kuid monumendina läbielatule kõrgub tänaseni linna kohal serblaste poolt puruks pommitatud veetorn ja tänavad on hambulised: ülesvuntsitud politseimaja kõrval on majavare, mis kunagi kuulus serblastele ja kuhu kunagine asukas pole ka kümnend pärast linna tagastamist horvaatidele tagasi tulnud. Mälestust olnust hoiab ka 30-kraadisest kuumusest hoolimata värske pärg linna kaitsjatele ja värskelt läidetud küünal.
Alates ülemöödunud laupäevast saab mu tuttav Davor Bašić Palković, teisel pool jõge Serbias ilmuva horvaadikeelse ajakirja kultuuritoimetaja esimest korda pärast 1990. aastate algust Serbia kodanikuna viisata kümnekonna kilomeetri kaugusele Ungarisse ehk Euroopa Liitu reisida. Samamoodi avanesid piirid makedoonlastele ja montenegrolastele. Davori rahvuskaaslased Horvaatias, mille natsionalistlike juhtide süü 1990. aastate alguse sõjakeerise metsikustes pole Serbia liidritega võrreldes oluliselt väiksem, on tänavu kevadest NATO liige ja loodab 2012. aastal ühineda Euroopa Liiduga. Seda vaatab aga nukra ilmega pealt Vedrana Guska, muslimi neiu Jugoslaavia lahkumineku sünonüümiks kujunenud ja Euroopas Teise maailmasõja järel enim sõjakoledusi näinud Bosniast ja Hertsegoviinast. Vedrana alles ootab seda sümboolset sammu, mis tema kodumaa tihedamalt Euroopa külge seoks.
Neliteist aastat pärast Balkani sõdadele lõpu teinud Daytoni rahulepingu sõlmimist 1995. aasta novembris Ohios (leping ise allkirjastati prantslaste diplomaatilise uhkuse säilitamiseks sama aasta 14. detsembril Pariisis) on konfliktist näiliselt välja kasvatud, kuid pinna all hõõguvate vastuolude lahendamine on siiani paras pähkel nii riikide- kui ka inimestevahelistes suhetes.
Serblased üritavad toime tulla sõja järelmitega, balansseerides peenel köiel radikaalse marurahvusluse ja „euroopaliku” orientatsiooni vahel. Horvaadid pole senini suutnud unustada 1991. aasta suvel iseseisvuse väljakuulutamise järel alanud kohalike serblaste poolsõjaväeliste bandede ja Jugoslaavia rahvaarmee toel algatatud sõda ja sellele järgnenud ligi kolmandiku Horvaatia okupeerimist mitme aasta vältel.
Bosnia ja Hertsegoviina elanikud aga alles otsivad ennast ja oma riiki. Rahvusvahelise üldsuse poolt jõuga koos hoitav serblaste ja horvaatide-bosnialaste föderatsiooni liitriik on justkui täiesti üksi jäänud, ehkki sõda lõpetades loodeti just Bosnia kapseldumist iga hinnaga vältida.

„Püha serbia muld”
Jugoslaavia veriste sõdade põhisüüd on maailma silmis kandnud Serbia ja seda paljuski õigustatult. 1989. aastal toonase sotsialistliku Serbia presidendiks saanud Slobodan Miloševići unistus Suur-Serbiast langes Jugoslaavias, mida oli jõuga koos hoidnud isepäine kommunistist partisan Tito, rahvuslikult meelestatud serblaste hulgas viljakale pinnasele.
Pole küll lõpuni selgeks vaieldud, kui palju oli Miloševićil endal osa selles, et nn Krajina Vabariigi ehk Horvaatias elanud serblased Horvaatiast jõuga lahku lõid. Kuid pole mingit kahtlust, et Jugoslaavia terviklikkuse kaitse sildi all ja Miloševići heakskiidul tõttasid endise liitriigi armee peamiselt serblastest koosnevad üksused 1991. aasta suvel puhkenud kokkupõrgetes hõimuvendadele appi. Sama muster kordus aasta hiljem Bosnias ja Hertsegoviinas.
Sõja lõppedes jäi aastaid ülevatel rahvustunnetel seilanud uhkete serblaste hinge okas. „Mitte kellelgi pole õigust anda ära meetritki meie püha serbia mulda,” raius 1995. aasta Bosnia rahukõneluste ajal kurikuulus kindral Ratko Mladić, keda rahvusvaheline tribunal tänaseni taga otsib. Kuid „pühast serbia mullast” oldi sunnitud loobuma Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse egiidi all.
Sellega sai Serbia 1996. aastast justkui uue stardi võimaluse. Kuid start tuli alles viis aastat hiljem, pärast Miloševići järgmist „õnnestunud” lüket viia Serbia pikalt vindunud ja 1998. aastal täismõõtmed võtnud Kosovo sõjaga veelgi suuremasse isolatsiooni. Tulemus: Serbia linnade pommitamine NATO lennukite poolt, Kosovo de facto ja läinud aastal ka de jure iseseisvumine. Kosovost ilma jäämine on serblastele eriti ränk, võrreldav 1389. aastal Kosovo poljel (Kosovo väljal) türklastelt saadud kaotusega. Allajäämine Kosovo poljel on serblaste rahvustundele ajaloo mustim päev. Kosovo tähendab serblastele oma kultuuri ja identiteedi hälli, toonase kaotusega algas serblaste oma riigi allakäik ning rahva sajanditepikkune rõhumine ja alandamine.
Kõigi hädade „allikas”, just Kosovos serbia natsionalismile rõhudes püünele astunud Milošević kukutati võimult 2000. aastal ja pärast seda on riik üritanud samm sammu haaval leida tagasiteed nn normaalsete riikide hulka. Kuid see on raske, nagu tõdevad serblased ise ja ka näiteks Serbia Vojvodina poolautonoomses provintsis traditsiooniliselt elavad rahvusvähemused.
Serblase uhke süda, olgu ta kui avatud tahes, ei nõustu kunagi avalikult Kosovost kui serbluse hällist loobumisega, möönab nii suhteliselt liberaalne serblasest poliitik kui ka aastakümneid serblastega kõrvuti elanud ungarlane. Serbia Radikaalne Partei kogub järjekindlalt kolmandiku valijate häältest, Belgradi tänavatele homoparaadi lubamine toob kohale sadu sillutisekivide, süütepudelite ja kurikatega hambuni varustatud organiseeritud vandaale. Seetõttu peavad president Boris Tadići seljataha koondunud ja meie määratluses edumeelsed euroopalikud jõud ettevaatlikult lääne suunas laveerima, sõjakurjategijate väljaandmisega kassi-hiirt mängides.
Ehkki enesemääramisõigusest rääkimine on Kosovo sõltumatuse valguses tabu, antakse vähemustele tasapisi tagasi neilt natsionalismi kõrgajal ära võetud iseolemise õigust. Kuid vahepealne aeg pole möödunud jälge jätmata – seda ka tolerantsusega kiitlevas Vojvodina provintsis, mis on koduks nii serblastele, ungarlastele, slovakkidele, horvaatidele kui ka teistele. Võõrad ei pääse just alati umbusklikest pilkudest, olgu nad või „omad” võõrad. Näiteks Vojvodina suurimas linnas Novi Sadis ja madjaritemaa piiri ääres asuvas Suboticas ehk ungaripäraselt Szabadkas tuleb aeg-ajalt ette rahvusel põhinevate noortekampade omavahelisi arveteõiendamisi. Endiselt mõjub serblastele – ka muidu Euroopa- ja läänemeelsetele – punase rätikuna NATO. Seda on muidugi raske hukka mõista, kui Belgradis meenutavad õhurünnakuid varemeis ja võssakasvanud endise sõjaministeeriumi hooned ning samasuguseid „katkisi hambaid” leidub mujalgi.
Keskmist inimest ma ei tunne, pole kohanud. Kuid nooremapoolne ja aktiivne inimene tänavalt, kui ta pole just radikaalse partei tulihingeline toetaja, on õnneks siiski ettevaatlikult optimistlik. (Taas)avanev Euroopa ja lootus abieurode saabumisele hellitab lootusi, et kunagi sotsialismimaade seas pärlina säranud Jugoslaavia keskmes helkinud Serbiasse naaseb ka toonane hiilgus. Kui see õnnestub, saab keevaliste ja uhkete, kuid see-eest väga südamlike serblaste hing poole inimpõlve järel kauaoodatud kosutust.

Tuđmani päevist Euroopasse
Sanktsioonidest tülpinud serblastest vaat et rahvuslikumad horvaadid, kes kuni verise iseseisvussõjani rääkisid serblastega ametlikult ühist serbohorvaadi keelt, on eks-Jugoslaaviast end justkui kõige edukamalt üles ehitanud, kui mitte arvestada sisuliselt sõjast puutumata jäänud Sloveeniat. Varem kuuluti liitriigi rikkaimate hulka, nüüdseks on sõjas lääneriikide moraalset ja rahalist toetust nautinud Horvaatias purustatud infrastruktuur ja maatasa pommitatud hooned kenasti üles vuntsitud. Riik, mis uhkustab 1700-kilomeetrise Aadria mere rannajoone ja tuhandete puhkusesaartega, on muutnud end atraktiivseks turismimaaks.
Kui serblaste poolt vaadates määras riigi arengut 1990. aastate alguse turbulentseil aastail Milošević, siis horvaatidel oli vähemalt välismaailma jaoks sama vastuoluline ja rahva seas erakordselt populaarne liider – Franjo Tuđman. 1999. aastal surnud Tuđman on horvaatide hulgas tänini suures aus. Naaberriike eraldavat ja Serbiast tulles mööda 25. Mai ehk Tito ametliku sünnipäeva nime kandvat silda Horvaatiasse jõudes jääb pilk sellele kohe ka pidama. Üks Doonau vastaskaldal asuva Iloki linna peatänavaid kannab ekspresidendi nime; tosinkond kilomeetrit eemal Vukovaris on läbi vanalinna lõikav tänav samuti nimetatud dr Franjo Tuđmani järgi.
Horvaatide ajalooline mälu ei piirdu tänasel päeval üksnes Tuđmani-nimeliste tänavate ja Tito-aegses Jugoslaavias dissidendina vangis istunud soliidse härrasmehe büstidega. Nii nagu serblaste ajalooline mälu ja rahvuslik eneseteadvus on lahutamatult kokku kasvanud 1389. aastal Kosovo poljel saadud kaotusega, on iga horvaadi südames iseseisvus ja selle saavutamiseks toodud ohvrid. Oma-tunde olulisust rahvuse teadvuses ei hinnata mitte ainult Horvaatia enda territooriumil. Ka Vojvodinas elav horvaat Davor möönab, et oma rahva hümni kuuldes ja sportlaste edusammudele kaasa elades tuksub ta süda palju kiiremini kui näiteks Serbia korvpallimeeskonna tänavusügisese MM-i hõbeda puhul. „Raske on olla horvaat Serbias: ajalugu on alles värske ja inimeste ebakindlus pole veel kadunud,” selgitab Davor, miks horvaadid nii siin- kui ka sealpool piiri väga tugevalt kokku hoiavad.
Kokkuhoidmine ja mineviku mäletamine väljendub ajuti aga ka ebameeldival moel. Näiteks Serbia numbrimärgiga koolibuss ei pruugi Horvaatia külasid läbides pääseda kiviraheta. Ka pole soovitatav just alati ja intensiivselt diskuteerida Balkani poegadega Tuđmani osaluse üle sõjakuritegudes.

Poolkuu jääb varjupoolele
Kui serblased astuvad ülehomme ühe sammu Euroopa suunas ja horvaadid on juba jala ukse vahele saanud, siis kõige nutusemas seisus on praegu, neliteist aastat pärast verise sõja lõppu omaaegne mitmekultuurilisuse musternäide Bosnia ja Hertsegoviina. Kunagine ida ja lääne väärtusi, uskumusi ja tavasid ühendanud liiduvabariik, kus horvaat, serblane ja muslim (nn bosniak) hindasid oma naabrit skaalal „hea inimene – halb inimene”, kisti ajavahemikus 1992–1995 tükkideks. Just Bosniast tuli meie kõnepruuki väljend „etniline puhastus”, ennekõike sõjakuritegude sünonüümiks kujunenud Srebrenica kaudu. Jah, sõda lõpetati ja Daytoni lepetega suudeti küll vormiliselt säilitada ühtne Bosnia ja Hertsegoviina riik. Kuid see koosneb bosnialaste ja horvaatide pealesunnitud „mõistuseabielust” ehk Bosnia ja Hertsegoviina föderatsioonist ja serblaste vabariigist RS. Endisest mitmevärvilisest puslest on saanud kolme selgelt eristatava värviga moodustis. Jagatud keskvõim on nõrk, serblaste RS elab de facto iseseisvat elu ja logisevat riiki hoiab koos rahulepingu tsiviilosa ellurakendamise järele valvav Euroopa Liidu eriesindaja. Paljude jaoks on igapäevaelus esmatähtis enne 1992. aastat tundmata olnud küsimus: mis rahvus või usutunnistus on naabril?
Veidi päikest Bosnia mägede vahelt siiski piilub, kõlab Sarajevo olümpia-aastal sündinud Vedrana suust lootusrikkust. „Mul on veel Bosnia horvaatidest või serblastest sõpru. Käin oma sõpradel jõulude ajal külas ja nemadki soovivad mulle õnne bajram'i (ramadaani lõpp – toim) puhul. Kuid loomulikult on inimesed möödunu tõttu kahtlustavad, olnut ei saa ju hetkega unustada,” arutleb neiu, kes oli esimesel sõjatalvel sunnitud oma sünnilinnast ja kodumaalt viieks aastaks lahkuma.
Bosnialased, kelle kodumaast ei jäänud laastavas sõjas kivi kivi peale, pole siiani suutnud leida ühist keelt „abikaasadest” horvaatide ja üleaedsete serblastega. Ehkki päris üks-ühele võrdlust Küprose või Korea poolsaarega teha ei anna ja otsene müür bosnialasi muust maailmast ei eralda, on nad mõnevõrra sarnases seisus. Mõne aasta pärast on Bosnia horvaatidel soovi korral taskus Euroopa Liidu pass ja Republika Srpska elanikud ei pea ka tänu emamaale ka enam Euroopa saatkondade uste taga pikkades järjekordades viisat ootama. Bosnialastel aga tuleb edasi oodata, justkui valget laeva.
Juba mitu aastat pole enam siinilmas kolme meest, kelle näod on tuntud Jugoslaavia sõdade telekajastusest ja Daytoni rahulepingu sõlmimise ajast: Slobodan Milošević, Franjo Tuđman ja bosnialaste esimene president Ali Izetbegović. Rahuleping, mille nad hambad ristis Ohio osariigi lennuväebaasis alla kirjutasid, vormiliselt peab. Kunagisest kaosest on välja tuldud aga märkimisväärsete erinevustega, nagu ka serbohorvaadi keelest on kujundatud kirillitsas serbia ning ladina tähestikuga bosnia ja horvaadi keel (küll sisulise erinevuseta). Tulevikus tahaks aga loota ühe Daytoni-aegse kurioosumi taastamist: Bosnia, Horvaatia ja Serbia delegatsioonile pakuti tõlget kolmelt eri kanalilt ja justkui eri keeltes, ent kogu juttu tõlkis üks ja sama inimene. Ehk teisisõnu: tempo või aktsent olgu küll vormiliselt ja märgiliselt erinev, aga sisuliselt tuleb kõigi pingutustega aidata joone peale nii serblased kui ka Bosnia elanikud. Sest enne kui kogu see õnnetu piirkond – sealhulgas ka Kosovo – pole kaosest tervenisti välja tõmmatud, ei saa loota ka sügavate armide kadumist.
Autori Serbia-reisi toetas Avatud Eesti Fond.

Kommentaar: „Euroopa Liit ärgu jätku meid üksi”
Vedrana Guska
Sarajevo/Regensburg
Mul on ainult Bosnia kodakondsus, muud passi mul pole. Ja selles kohas on Euroopa Liit minu arvates teinud vea. Mul pole midagi selle vastu, et serblased, montenegrolased ja makedoonlased pääsevad nüüd Euroopa Liitu viisata, kuid Bosnia kõrvalejätmine on bosnialastele väga suur pettumus. Bosnialasi karistatakse kogu riigi – Bosnia ja Hertsegoviina – tegude eest, samal ajal kui meie horvaatidel on ka Horvaatia pass ja serblastel võib olla Serbia pass. Ma ei kritiseeri neile viisavabaduse kehtestamist, kuid see samm eristab taas kord kolme rahvust hoolimata sellest, et viisavabaduse tingimuste mittetäitmises oleme süüdi kõik kolm.
Meie kõigi silmad on pööratud Euroopa Liidule, ehk kaotatakse ka meie viisanõue. Nii noor kui ka vana loodab, et see otsus tehakse 2010. aasta juulis.