Bagdad põleb — juba neli aastat

Mäletatavasti oli Ühendriikide Iraagi-kampaania väljaöeldud ajendiks Saddam Husseinilt massihävitusrelvade võtmine. Seda versiooni uskusid meeleldi ka Eesti poliitikud ning parempoolsed arvamusliidrid. Mihkel Mutt, kelle arvates laskis sõda tauninud Rein Raud end ameerikavastasusest pimestada, kirjutas invasiooni eel koguni, et teda oli veennud USA riigisekretär Colin Powelli poolt ÜRO Julgeolekunõukogule esitatud tõendite ehtsuses just see, et tõendid olid sedavõrd hädised. Ilmselt lasksid end pimestada ka julgeolekunõukogu liikmed, igal juhul tuli Ühendriikidel sõda alustada maailmaorganisatsiooni sanktsioonita.

Praeguseks on tagasi astunud nii sõda õigustama pidanud Powell kui ka operatsiooni peaarhitekt, kaitseminister Donald Rumsfeld. Kuna Saddami seotus al-Qaedaga leidis sama vähe tõestamist kui Iraagi massihävitusrelvade olemasolu, lülitusid sõja toetajad ümber uuele argumendile – sõja positiivseks tagajärjeks tuleb lugeda Iraagi demokratiseerimist, milles siiani esineb üksikuid puudusi. Just selle ülesande hindamisel on “Bagdad põleb” väärtuslik allikas, kuna pakub midagi, mis jääb taga-

plaanile ka kõige põhjalikumas poliitilises analüüsis – vaadet sündmustele rohujuure tasandilt, kohaliku pilgu läbi.

Iraagi naise võrgupäevik

Raamatu alusmaterjaliks on pseudonüümi Riverbend kasutava Iraagi naise võrgupäevik, mille uusimaid sissekandeid saab praegugi lugeda aadressil Riverbendblog.blogspot.com. Teoses kirjeldatud sündmused toimuvad 2003. aasta augustist 2004. aasta septembrini, seega esimese kahe sõja-aasta jooksul. Tuleb arvestada, et olukord autori kodumaal on vahepeal märkimisväärselt muutunud, kuigi mitte paremuse suunas.

Ajavahe tõttu tunduvad USA ajakirjaniku James Ridgeway sissejuhatavad tekstid kohati võrdlemisi tobedad. Lakoonilisest ja hinnanguvabast sündmuste ja kuupäevade tabelist oleks täiesti piisanud. Ennustus, et iraaklased ühinevad selleks, et ameeriklased välja lüüa, on suurepärane näide sedasorti soovmõtlemisest, mida Valge Maja “pistrikud” vasakpoolsetele õigustatult ette heidavad. Siinkohal sõimab aga pada katelt – neokonservatiivide suhkurdatud prognoosid õnnelikust, üksmeelsest ja Ameerika-sõbralikust Iraagi rahvast on tegelikkusest veel kaugemal. Riverbend selgitab meile, miks see nii on.

Uudisteagentuuride ja ajalehtede vahendusel võis juba 2004. aastal aimata, et Paul Bremeri juhitav koalitsioonivägede üleminekuvalitsus pole ülesehitustöö korraldamisel just kõige pädevam ning ameeriklaste toetatavatel poliitikutel eesotsas Ahmad Chalabiga ei ole rahva seas kandepinda. Tavaline iraaklane on lääne lehelugejast ja paraku ka poliitilistest otsustajatest reaalsuse tajumisel mõistagi mitu sammu ees.

Rängad vead

Riverbend kirjutas juba 2003. aastal, et Iraagi sõjaväe laialisaatmine, mille tagajärjel jäi töötuks kümneid tuhandeid relvadega harjunud mehi, oli ränk viga. Praeguseks on seda mõistnud isegi vastava otsuse langetanud Paul Bremer.

Riverbend hakkab pärast okupatsiooni algust kahtlustama, et mingeid massihävitusrelvi ei olnudki – ning tal on õigus. “Ma ei suuda uskuda, et Washingtonis kulus nii kaua aega taipamaks, et ta on täiesti mõttetu mees,” ohkab autor 2004. aastal ameeriklaste põlu alla langenud sullerpoliitiku Chalabi kohta.

Paraku ei loe president Bush Riverbendi blogi ega ühegi muu tavairaaklase kirjutisi. See aitaks ehk kiiremini taibata, et hiljuti Valges Majas aplombiga vastu võetud Iraagi islamirevolutsiooni ülemnõukogu (sic!) juht Abdul Aziz al-Hakim ei ole mingi demokraat, vaid isegi hullem kõrilõikaja kui pidevalt patuoinaks tehtav radikaal Moqtada al-Sadr. Kui meenutada, et ka Saddamis pole alati ja üksnes ebainimlikku diktaatorit nähtud, pole sellises infosulus midagi üllatavat.

Raamatu autor on intelligentne noor naine, kes töötas enne sõda IT-spetsialistina. Enam mitte – naiste ja meeste võrdõiguslikkus jääb ilmaliku diktatuuri aega koos teiste Saddami-aegsete iganditega nagu igapäevane elektri- ja veevarustus. Riverbend on muslim, kuid sooviks siiski poes käia ilma meessugulastest koosneva relvastatud eskordita ning katmata näo ja kätega. Praegu on see Bagdadis paraku tohutu ohtlik.

Iraaki käsitlevate uudiste külgedelt võib iga päev lugeda mõnest ohvriterohkest plahvatusest. Väiksemate laskmiste, inimröövide ja tänavanurkadelt leitud laipade puhul piirdutakse statistikaga. Need kiretud uudisnupud omandavad teise tähenduse, kui loeme Riverbendi kirjeldust oma sugulase röövist, mis sedapuhku lõppes õnnelikult, lunaraha üleandmise ja mehe vabastamisega.

Ajavahemikus, mida “Bagdad põleb” hõlmab, köitis iraaklaste meeli ameeriklaste ja eri sissirühmade võitlus Fallujas ja Najafis. Sunniidi terroristid polnud sˇiiitide jaoks pühamast pühamat imaam Ali mosˇeed veel pommitanud ja Riverbend väljendab siirast usku, et Iraak suudab etnilistest ja usulistest vastuoludest üle olla.

Jääb sallivaks

Tema enda peres leidub mõlema peamise usulahu esindajaid ning kurde, koos kristlastest sõpradega tähistatakse jõule. Varasemates sissekannetes tajutav hirm usufundamentalistide mõjulepääsemise ees suureneb raamatu lõpu poole järk-järgult. Kahjuks ületas sündmuste areng autori hullemadki kartused.

Kõigest hoolimata jääb Riverbend tolerantseks. Ta ei suuda vihata ameeriklasi, kelle popkultuuri mõjudes ta on üles kasvanud. Lugejakirjad püüavad autorit küll veenda, et ta pole iraaklane või siis valetab olukorra kohta sihilikult, ent neiu jääb malbelt sardooniliseks.

“Meil USA-s öeldakse, et ma ei pruugi sinuga nõus olla, ent olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda,” kirjutab keegi Bushi toetaja talle. “Tegelikult ütles seda Voltaire,” täpsustab Riverbend.

Teisalt toob autor välja, et keskmine iraaklane tunneb lääne kultuuri kindlasti paremini kui keskmine ameeriklane Iraagi oma. Ent keskmisele iraaklasele pole antud volitust ameeriklaste elu reguleerida.

Bagdad põleb

Iraagi neiu blogi

352-leheküljeline tava-

formaadis ja pehmes köites

Tammerraamat 2007