Augusti Tantsu- Festival lõppeb lõbusalt

— Oleg Sulimenko, millest räägib lavastus „Made in Russia”?

— Minul ja Andrei Andrianovil on üsna pikk ühine minevik esinejatena ning see lavastus on meie minevikust ja meie unistustest, see on nagu reis läbi meie arengu algusest kuni praeguseni.

— Kuidas on eri riikide publik selle lavastuse vastu võtnud? Arvestades seotust Venemaaga, on Eesti publik vast natuke eelisseisus?

— Me oleme mänginud seda mitmeid kordi Saksamaal, aga ka näiteks Londonis ja mujal Euroo­pas. Publik on selle väga hästi vastu võtnud, kuigi arusaadavalt on seda parem mängida Ida-Euroopas, kus mõistetakse paremini, kui me räägime pere­stroikast ja sellele eelnenud ja järgnenud ajast. Me ootame juba ka väga Eesti etendusi.

— Kasutate lavastuses palju klišeesid. Kas nii on publikuga lihtsam kontakti leida ja mõtet edasi anda?

— Jah ja ei. See oleneb väga dramaatilisest kontekstist, kuhu me need asetame, ning kuivõrd inimene on tuttav selle teemaga – muidu ei pruugi see töötada. Me peame kõndima väga peenel joonel, sest kui me räägime asjadest liiga tõsiselt, siis inimesed võtavadki seda asja liiga tõsiselt. Aga samas, kui me hakkame väga nalja tegema, siis on see juba halva maitse pärusmaal. Kuigi teemad on meil tõepoolest tõsised.

— Teie lavastuses on kaks tegelast – Maia Plissetskaja Jean-Luc Godard. Miks just nemad?

— Plissetskaja kehastab suurepäraselt Venemaad, selle traditsioone ja olemust, loogilist poolt. Kui me ütleme Emake Venemaa, siis me mõtleme Plissetskajat, tema on meie etenduses nagu ema. Jean-Luc Godard on aga nagu isa – rohkem eksperimentaalne pool. Ühtlasi on nad ka nagu Ida ja Lääs.

— Olete kaua Viinis elanud. Miks te Venemaalt lahkusite?

— Viinis oli lõpuks kergem töötada. Venemaa kaasaegse tantsu infrastruktuur on väga nõrk, samas kui Viinis oli lihtne tööd teha ja teiste kunstnikega töötada. Venemaa publik on samuti teistsugune – nad tulevad teatrisse, et elust puhata ja põgeneda, nad ei ole harjunud analüüsima.

— Te õppisite ehitusinseneriks, kuid otsustasite siis tantsijaks hakata. Kas tugevate tantsutraditsioonidega Venemaal oli raske tantsijana ilma erihariduseta karjääri teha?

— Mul ei olnud ju kunagi tegelikult balletiga erilist sidet. Mind inspireeris Baltimaade kaudu Poolast tulnud plastiline, kehaline teater, mille ideeks oli kasutada keha painduvust ja liikumist oma emotsioonide, mõtete, hinge väljendamiseks. Selleks polnud tehniline taust nii oluline, sellest olulisem oli selge mõistus ja idee. Ma hakkasin seda praktiseerima, osalesin paljudes workshop’ides ja nii see tuli. Haridusliku tausta pärast esitatakse mulle seni küsimusi veel vaid mõnedel Venemaa festivalidel.

Esinejad

Fookuses on noored, mööndustega

•• Tänavuse Augusti TantsuFestivali fookuseks on, nagu ikka üle aasta, noored koreograafid ja nüüdistantsu tulevik. „Kuid nagu me ei võta väga tõsiselt seda, et tegu on tantsufestivaliga, võtame me ka noortele keskendumist vabalt – Hooman Sharifi ja Vava Stefanescu ei ole enam mingid uued tegijad ning Mart Kangro koos ansambliga U: ei tee ka tantsu,” seletas festivali kuraator Priit Raud.

•• Ometi näeb festivalil Eesti noorte koreograafide kõrval ka hispaania noori ja Belgia tantsukooli rahvusvahelist tudengiseltskonda. Priit Raua sõnul on eesti noorte tegijate ja nende välismaa kolleegide peamine vahe dramaturgias, mille traditsioon ja õpetamine muus maailmas palju tugevam on.

•• Teistest tegijatest tõi Raud Iraani juurtega Norra koreograafi Hooman Sharifi kõrval välja Rumeenia lavastaja Vava Stefanescu lavastuse „Quartet for a microphone”, mille kogu tegevus toimub telefoniputkas.

vaata ka: www.saal.ee