Arvustus: Võõra absurdne elu, mis lõpeb vältimatu surmaga
Kui teatril NO99 läks „Solarise” ettelugemiseks umbes seitse tundi, siis Polygon-teater on Camus’ „Võõra” mahutanud ühe kahetunnilise vaatuse sisse. Ja päris osavalt, kuigi veel raamatu mõjusfääris olevad inimesed võivad teatud asju taga igatseda.
Noormees Mersault tapab oma naabriga tülis oleva araablase ja läheb kohtu alla, kus õigusemõistmise all tunduvad olevat ka tema näiline ükskõiksus, ema surmaga seostuvad emotsioonid, suhe Marie ja veel paari tuttavaga.
Albert Camus’ esimese ja samal ajal ülipopulaarse romaani põhjal loodud lavastuses paistab kohe silma huvitav dramaturgitöö, mis on suuresti Enn Vetemaa panus. Omavahel on segatud romaani esimene, oleviku ja teine, tagasivaateline osa, juhindudes pigem viimasest, kuid lõpetades siiski olevikus. Peategelase meenutuslikud, mõtestavad monoloogid on tihti pikad ja tihedad, kuid juhivad meid aru saama tema mõttemaailmast.
Tundetuks ja ükskõikseks tembeldatud „võõra” tähelepanekud elu ja ühiskonnakorralduse kohta on taiplikud. Mõneti normist kõrvalekalduva käitumisega mehega on publikul lihtne samastuda, tema mõtted ja teod on mingi loogika järgi täiesti mõistetavad. Tapateole endale aga ei omistatagi suurt tähtsust.
Elu on näitemäng
Janek Joosti kujutatav peategelane on veenev, eriti kui kontrastiks on liht(sameel)ne neiu Marie (Elina Pähklimägi), vulgaarne elumehest naaber (Lauri Saatpalu), oma töö spetsiifikast häirivalt „äksis” vangivalvur (Raivo Trass) ja teised üsna karikeeritud tegelased, näiteks selline vanglakokk (Rain Simmul), keda kujutad ette tagatoas nuge teritamas, sära silmis ja kurjakuulutav muie näol.
Lavastuses on Camus’ muidu ehk raskena tunduvad tegelased omamoodi kerged, sarkastilised ning humoorikas tõlgendus saab kõrvaltegelaste ja nende mõtete puhul valdavaks.
Omal ajal nägid paljud „Võõras” eksistentsialismi, kuigi Camus ise kaldub rohkem filosoofia absurdi koolkonda. Ja ehkki absurditunnetus on lavastuses hea, kaob Camus’ idee maailmast kui näitemängust, millel on absurdsed arusaamad või reeglid, lavastuse sisse ära.
Aga miks oli vaja üle pika aja näitlejana lavale naasnud Lauri Saatpalu laulma panna? Kas ta on nagu püss, mis, kui juba laval, peab ka pauku tegema?
Esietendus
Polygon-teater
„Võõras”
•• Dramatiseering: Enn Vetemaa; lavastaja: Erki Aule; kujundaja: Tamur Tohver; muusikaline kujundaja: Peeter Rebane
